Kategooriad
Õpetaja

Õpetaja Marju Robertsi klassis ei pea valitsema haudvaikus

Marju Roberts on õpetaja, keda kõik kiidavad, nii tema õpilased kui ka kaaskolleegid. Tema õpilased räägivad temast ülivõrdes ja kolleegid kui inimesest, kellega ollakse nõus luurele minema.

Saaremaa Gümnaasiumi inglise ja prantsuse keele õpetaja Marju Roberts usub, et õpetaja sõna otseses mõttes vastutab õpilase elusaatuse eest.

Marju on paberitega inglise keele õpetaja, aga tänu Aafrikas elamisele oskab ta ka suurepäraselt rääkida ja õpetada prantsuse keelt. Keele sai ta selgeks kuulates ja püüdes sellest aru saada. Viis aastat Senegalis elades õppis ta keelt tänaval inimesi ja koolis oma õpilasi kuulates. Prantsusmaal käis Marju esimest korda alles 2019. aastal ja peale ühte päeva oli kindel, et tema süda jääb sinna.

G1 õpilane Henry Härm kirjeldab Marjut kui väga särasilmset õpetajat, kelle näost on näha, et ta tahab tööl käia. Õpetaja Marjust pidi tundides kiirgama hingesoojust ja ta on väga siiras. Aga kord on ka majas. 

Riti Järveots näeb G2 õpilasena Marjut kui väga sõbralikku, vastutulelikku, tasakaalukat, hoolivat, heatahtlikku ja humoorikat inimest.

Omad nõksud

Marju on enda sõnul alati proovinud jälgida enda ülikooliaegse metoodikaõppejõu sõnu, mille järgi ei pea klassis valitsema haudvaikus, vaid töörahu. Distsipliini hoidmiseks on Marjul kindel lähenemine. Probleeme saab vältida, kui õpetaja huvitub õpilase maailmast ja on temaga sõbralik. Otse loomulikult tuleb klassiruumist luua õpilasele turvaline keskkond ning lasta tal seal ka vigu teha.

Õpetaja Marju lugemishuvi pole kellelegi saladus. Kogukonnajuht Marit Tarkin näeb Marjut kui väga empaatilist, kultuurset, intelligentset ja suurepärast vestluspartnerit. Eriliselt imetleb Marit just Marju raamatublogi ja lugemislembust.

Kuus loeb Marju tavaliselt üle ühe raamatu, aga on olnud ka kuid, kus neid tuleb üle kümne. Enda lemmikraamatuks nimetab Marju George Orwelli “Loomade farmi”, aga ka Margaret Atwoodi raamatud on meelepärased. 

Ise kirjutama ta ei kipu, sest arvab, et pole piisavalt loominguline ja temas ei pakitse ühtegi lugu. Küll on ta aga kätt proovinud tõlkijana ja siis saab ta olla justkui kaasautor.

Marju tõdeb, et ainult tõlkijana ta töötada ei tahaks, sest siis sureks ta arvuti taha ära. Marju vajab enda ümber inimesi ning õpilastega töötades tunneb ta ennast maksimaalselt 25-aastasena. Õpilased lihtsalt hoiavad teda noorena.

Meeldib teel olla

Marju õpilane Riti Järveots toob välja, et õpetajale meeldib ka väga reisida ning enda reisidest rääkida.

Marju ise arvab, et ülekantud tähenduses meeldib talle teelolek rohkem kui sihtkoht, sest protsessi käigus õpib alati rohkem, kui finišisse jõudes. Reisimine rikastab silmaringi ning aitab paremini aru saada erinevatest kultuuridest pärit inimeste käitumisest ja mõttemaailmast.

Kolleegid Ave Jõgi ja Marit Tarkin kiidavad ka Marju huumorimeelt. Marju teab peast kilde kõikidest kultusfilmidest ning otsib igasugu meeme ja nalju, mida siis sõpradega jagab. Tema naerukihin õpetajate toas nakatab teisigi.  Marit lisab, et luurele läheks Marjuga iga kell.

Lõpetuseks saab sõna Marju ise: “Tenez bon, c’est bientôt l’été!”*


*Pidage vastu, varsti on suvi!

Kategooriad
Intervjuu

Esimese aasta aruanne

Saaremaa Gümnaasiumi ajalehe Silmapiir juhendaja Raul Vinni arvab peale esimest aastat, et kõige paremaks reklaamiks Silmapiirile peab olema leht ise. Esimese aastaga võib tema sõnul rahule jääda ning ta loodab tuleval õppeaastal veelgi paremat lehte teha. Kõik huvilised on oodatud kaasa lööma.

Ivo: Raul, soovime sulle alustuseks palju õnne magistriõpingute lõpetamise puhul – kas nüüd tuleb ka doktorantuur?

Ma ei tea. Ma millegipärast arvan, et ma ei kannaks seda välja, sest ma ei ole teadlane, olen praktik. Aga elu on õpetanud, et ma ei julge enam mingeid veksleid välja anda. Seega on korrektne vastus: „Ma ei tea.“

Ivo: Kuidas sa üldse oled ajakirjanduseni jõudnud? Mis hetkel sa aru said, et nüüd sa oled valmis ajakirjanik?

Ei mäleta hetke. Ma olin enne ülikooli astumist juba kolmteist aastat ajakirjanduses tegutsenud ja arvan, et praktika oli mul täitsa hea. Tahtsin legendaarses ajakirjanduskateedris õppida. Nüüd on see tehtud ja julgen kõigile soovitada.  Ajakirjanduse juurde jõudsin läbi juhuse. Ma olen küll kogu elu ajakirjandusest huvitatud olnud, aga peale kooli ajakirjandust õppima ei läinud. Gümnaasiumis ma ei osalenud  koolilehe  tegemises, aga ülikooli sisseastumiseks oli juba midagi ette näidata. Nii ma läksingi hoopis kehakultuuriteaduskonda rekreatsioonikorraldust õppima ja töötasin Salme koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Seal tegime õpilastega koolilehte. Ühel heal päeval helistas mulle ühe mu endise klassivenna abikaasa ja teatas, et  Saaremaal hakatakse tegema uut ajalehte nimega Oma Saar ja sinna oleks vaja spordireporterit. Võtsin pakkumise vastu. Alguses olid vaid spordiuudised, siis tulid juba kõiksugu teemad ja lehte ma jäingi. Alustasin puhtalt lehelt ja teadmisi oli just nii palju, kui vanemad kolleegid õpetasid ja paaris Eesti ajakirjandusõpikus kirjas oli. Ju see pidi siis nii minema.

Ivo: Kes on sinu eeskujud ajakirjanduses?

Esimese hooga tulevad meelde Madis Jürgen, Krister Kivi ja Aime Jõgi. Viimane neist muide saarlane, kuid töötab Tartu Postimehes.

Ivo: Millised on head lehed Eestis ja välismaal?

Välismaiseid lehti ma väga ei oska kommenteerida, sest ma ei jälgi neid. Saarte Hääles töötates mul sealset infot vaja ei ole, aga kui ma viibin välismaal, siis ma ikka sirvin kohalikke lehti. Eesti ajalehtedest tarbin mingil määral kõiki. Minu eripäraks on vast see, et ma loen ka teisi maakonnalehti. Eestis on iga leht oma nägu, igas lehes on häid autoreid. Digisisu poolest kasutan enim Delfit ja Postimeest nende operatiivsuse tõttu.

Ivo: Me elame ajal, mil puhkudel ka ajakirjanduse objektiivsust kritiseeritakse. Kuidas on võimalik jääda ajakirjanikuna neutraalseks?

Minu arust ei ole vaadete omamine halb, aga siis peab need ka selgelt välja ütlema. See paneb ajakirjaniku raskemasse olukorda, sest siis ta peab oma tööd tehes veelgi korrektsem olema. Vältimaks, et keegi hakkab talle kallutatust ette heitma. Ajakirjanik peab lihtsalt suutma reeglitekohaselt uudises arvamuse ja fakti lahus hoidma.

Melani: Milline oli sinu visioon Silmapiirist ja millisel moel see visioon täide on läinud?

Minu ettekujutus Silmapiiri tegemisest oli umbes selline, nagu esimesed numbrid on meil välja kukkunud. Ma olen algusest peale püüdnud, et Silmapiir ei oleks niivõrd kooli uudiste kajastamise koht, vaid koht, kus õpilased saavad just pikemaid lugusid harjutada. Eks tuleb harjuda ja kohaneda õpilaste ütlemata suure koormusega kõikides nende tegemistes ning neile artiklite kirjutamiseks rohkem aega anda.  Arvan, et esimese aasta kohta oli päris okei.

Melani:  Milline on ideaalne liikmete arv koolilehe toimetuses?

Meid oli sel aastal kuus, aga ma arvan, et 10-15 õpilast oleks selline paras seltskond. Viiteistkümnekesi oleks juba keerulisem toimetuse tööd korraldada, aga jällegi oleks rohkem võimalusi teha lugusid kahekesi ning ka lihtsam reageerida, kui mõni lugu peaks “ära kukkuma”. Seega, ootan kõiki huvilis Silmapiiri tegemistes kaasa lööma.

Melani: Milline peaks olema reklaam, et rohkem õpilasi liituks Silmapiiri toimetusega?

Ma arvan, et toimetuse liikmed ise peaksid rääkima, kui lahe see on, ja eks meie töö peab iseenda eest rääkima. Üks asi on muidugi see, mis välja paistab, teine asi aga see, mis meil veel plaanis oli ja mingitel põhjustel tegemata jäi. Tuleb uuesti proovida.

Melani: Millised olid sinu suhted noore toimetusega?

Ma arvan, et saime kenasti hakkama. Alguses olid kõik natuke kinnised ja istusid tõsise näoga laua taga ning midagi väga öelda ei julgenud, aga juba poole aasta peal hakkas looma. See ongi normaalne, et kui sa pole varem midagi teinud, siis ei oskagi selles olukorras käituda. Pole ju päris klassikaline koolitund.

Melani: Kuidas noored hakkama said?

Alguses ma kaalusin, kas ma peaksin tutvustama õpilastele rohkem praktilist ajakirjandust või proovima neil lasta õppida töö käigus. Päris selgeks ma seda ei saanudki ja see kesktee tuleb kuskil leida. Otsin alles.  Minu arust on nii, et kui inimene proovib ajakirjandust, siis näeb üsna kähku,  kas tal on see ajakirjaniku soolikas olemas või ei ole. Julgen väita, et selles kambas oli see kõigil olemas.

Melani: Millised on teemad, mida sobib ja on mõistlik kajastada koolilehes, millistest teemadest pigem hoiduda?

Poliitika tegemisest tuleks hoiduda. Koolilehes ei saa ka kindlasti klaarida koolisiseseid tülisid, küll aga saab tõstatada probleeme ja nende üle arutleda. Ma ei taha, et Silmapiiris hakataks musta pesu pesema: see on koht, kus harjutada ajakirjandust.

Melani: Kas sul on ka järgmisel aastal plaan Silmapiiri juhendajana jätkata?

Jaa, loomulikult! Kui õpilased kaasa tulevad ja tahavad tegeleda, siis ikka.

Melani: Kas sa plaanid/soovid järgmisel aastal midagi teisiti teha?

Võiksime saada toimetusse rohkem inimesi, see aitaks rohkem teemasid ette valmistada. Sel aastal tuli näiteks ette, et saime intervjuusoovidele äraütlemisi ja asendust polnud kohe kuskilt võtta. Selle võrra jäi mõni number lahjemaks. Tagavara peab ikka olemas olema. 

Melani: Mida sa oled sellest õppeaastast koos Silmapiiriga õppinud, milliseid kogemusi ja uusi teadmisi saanud?

See oli minu jaoks täiesti uus kogemus, kuidas panna õpilased tegema midagi sellist, millel on konkreetne tulemus. Selle võtangi kaasa ja proovin tulevikus paremini.

Ivo: Kas sa näed, et koolilehel oleks võimalust tulevikus teha ka podcast’e?

Ma arvan, et see on täiesti mõeldav ja tehtav. Miks ei võiks seesama vestlus olla podcast’i vormis.

Ivo: Raul, sinu isa oli koolijuht ja ise oled ka otsapidi koolis, millal sinust koolijuht saab?

Tegelikult oli ka mu vanaisa koolijuht, aga küsimusele vastates: minust ei saa kunagi koolijuhti, sest ma olen ütlemata halb juht. Ma olen väga emotsionaalne ja impulsiivne inimene  ning ei suuda alati rahulikuks jääda. Lähen kergelt põlema. Kui sa alguses küsisid, kas doktorantuur tuleb ja ma vastasin ei tea, siis praegu ma vastan väga kindlalt, et kooljuhti minust ei saa. Aga müts maha kõigi ees, kes kooli juhivad.

Kategooriad
Intervjuu

Abikraanid Ukrainale avati Saaremaa Gümnaasiumis

Saaremaa Gümnaasiumi abiturient Renee Maripuu nõustus sõja alguspäevadel  veetma vaheaja koolis, kogudes hügieentitarbeid ukrainlaste toetuseks. Punase Risti kogumispunkt oli Saaremaal üks esimesi, kus abi koguti.

Renee naljatleb, et alguses oli tal mõte minna Punase Risti kogumispunkti vabatahtlikuks, aga koolijuht Ivo Visak pöördus tema poole mõttega luua ka kooli ajutine kogumispunkt. Koolipere suhtus ettevõtmisesse väga toetavalt, nii õpilased, õpetajad kui ka muu kooli personal tõid annetusi ja häid soove.

„Viimasel päeval, kui läks kauba saatmiseks, sattusin üksi asjade pakendamisega tõsisesse ajahätta ning ühtäkki avastasin terve kooli kollektiivi end abistamas ning see oli üliäge,” ei hoidnud Renee emotsioone tagasi.

Renee ütleb, et esimese päeva imestus helduse üle jääb küll hästi meelde. „Mõtlesin, et saan esimesel päeval ise hakkama, aga peagi avastasin, et inimesi hakkas tulema järjepidevalt, mistõttu oli peagi kooli fuajee esine täis kirjut kaupa, mida üksi oleks olnud võimatu sorteerida ning kaardistada, aga lõpuks laekus läbi juhuse abi Helis Luksi ja Marcus Puusti näol.”

Inimesi käis annetamas 200-300 vahel. Top 3, mida kõige rohkem toodi, olid hambaharjad (664), seebid (563) ja šampoonid (430). Huvitav on ka see, et üks seebikast kaalus umbes 50 kg ja šampoonikast 60 kg.

Ent neil päevil toimetas koolis ka hulk vabatahtlikke, keda Renee südamest tänab. Noored soovisid anda enda panuse ukrainlaste toetuseks, sest praegune olukord tundub neile lihtsalt sürreaalne ja mõistusevastane.

Noori üllatas positiivselt saarlaste abivalmidus ja lahkus. G1 õpilane Helis Luks sõnas: „Olin oletanud, et võibolla paar inimest siit ja sealt tuleb ja panustab. Suur rõõm oli näha, et nii annid kui ka annetajate arv oli niivõrd suur, et pidime algatuse varem kinni panema. Suur kummardus kõigile, kes aitasid!”

Vabatahtliku töö kõige raskemaks osaks peeti suurte kastide liigutamist, aga selle kompenseeris seepide sorteerimisest tulenev lõbu, sest neid tuli lihtsalt nii palju, et koguse suurenemist oli silmaga näha. G2 õpilane Kertlyn Kiil ütles, et tema jaoks midagi rasket ei olnud ja teiste aitamine on talle alati lihtne ja meeldiv tegevus olnud.

Inimesed, kes tulid annetama, tundsid hinges suurt soovi toetada Ukraina rahvast, sest läbi ajaloo on meilgi olnud probleeme agressoriga. Loomulikul on ka kahju süütutest inimestest, kes peavad kannatama ja kes ei taha seda sõda.

Peab aga tõdema, et kohalike teadlikkus olukorrast on erinev, ent peamised faktid tulenevad siiski meediast. Eriti tunnevad noored, et allikate suhtes peab olema kriitiline ja säilitama kaine mõistuse, sest leidub ka palju meediamüra.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl


Eesti Pagulasabi:
https://www.pagulasabi.ee

Mondo MTÜ:
https://mondo.org.ee

Eesti Punane Rist:
https://redcross.ee

Riigiinfo telefon:
1247 või +372 600 1247

Ukraina saatkond Eestis:
+372 601 5815

Ukraina kogukond Eestis:
+ 372 5650 2572

Kategooriad
Intervjuu

Halb seksuaalkasvatus – kas pseudoprobleem?

See, kuidas peaks lapsevanem lapsega  või koolides seksuaalsusest rääkima, on alati olnud palju arvamusi tekitanud teema. Kas rääkida muinasjuttu või vastama ausalt lapse küsimusele, on keerukas valik. 

Kuressaare haigla ämmaemand ja noortekabineti nõustaja Marje Altrov arvab, et seksuaaltervis on üks osa sellest, kuidas me oma elus hakkama saame. Sestap on selle õpetamine koolides sama oluline kui ükskõik mis teine aine. Ei saa lootma jääda, et elu ise õpetab. 

Miks me peaks üldse koolis seksuaalharidust pakkuma? Praegu on see inimestele kuidagi väga ebaselge.

See on üks väga suur ja meie elusid väga palju hõlmav osa ja kui me õpime koolis kõiki teisi asju, mis meie elusid hõlmavad, siis seksuaalsus on väga tähtis. Eks iga aineõpetaja arvab, et tema aine on kõige-kõige tähtsam ja mina kui seksuaaltervise nõustaja ilmselgelt arvan ka, et minu aine on kõige-kõige tähtsam. Aga tõepoolest, mina näen, et seksuaaltervis on üks osa selle määramisel, kuidas me oma elus hakkama saame, terve elu kontekstis, ja tänu sellele me loomulikult peame saama selle koha pealt haridust koolist. Mitte lootma, et elu õpetab.

Praegu ongi justkui väga palju jäädud lootma sellele elu-õpetab-suhtumisele või sellele, et äkki me ei saa negatiivseid kogemusi.

Ja, kindlasti, väga paljudel läheb õnneks ja nad ei saagi negatiivseid kogemusi, aga väga paljud meist hakkavad kahjuks maast madalast negatiivsete kogemuste baasil oma elu üles ehitama. Neid kitsaskohti, mis kõik võivad nende elus tänu sellele keerata vale suuna, on päris palju, seega oleks väga tähtis, et me kuuleksime nendest teemadest juba koolis.

Aga kas õpetamine peaks algama kodust või koolist? Mis vanuses? Kuidas?

Seksuaalkasvatus tegelikult hakkab peale lasteaiaeast. Ilmselgelt ei saa olla seksuaalharidus mingi aine, mida me hakkame andma 11. klassist. 

Ma räägin seda, et me peame oma lastele nende kehaosad õigete nimedega ära rääkima juba hetkel, kui nad ise rääkima hakkavad. Suhtumise nendesse kehaosadesse peab olema juba lasteaiast alates normaalne, need ei ole häbiväärsed kehaosad, need ei ole kehaosad, mida me ei tohi nimetada. 

Samas need on kehaosad, mida me peame alati kaitsma, sellepärast, et nendele kehaosadele on kahjuks turg suur. Ühesõnaga, seksuaalharidus hakkab tegelikult juba täiesti titest peale. Esmased kasvatajad on vanemad, õed-vennad, loomulikult lasteaiakasvatajad ja sealt edasi loomulikult koolist ka.

Kas alguses on lubatud ka muinasjutt või peaks kohe ütlema, et on nii, nagu on?

Vasta lapsele, nendele küsimustele, mida ta küsib, ausalt. Ei pea kasutama lapse puhul kõiki kõige täiskasvanulikumaid sõnu. Võib kasutada veidi lapselikke väljendeid, näiteks peenise kohta noku ja vagiina kohta tussu, aga kindlasti mitte rääkida mingit muinasjuttu. Et mingi ussike või mis iganes.

Ka seksi osas, kui tullakse küsima, kust need lapsed tulevad, ei pea rääkima seksuaalsetest aktidest detailselt, küll aga seemnest ja munast ja nende ühinemisest, ja sellest, et selleks peab olema mees ja naine ja nad teevad seda tõenäoliselt intiimses vahekorras. Seda kõike saab ja tohib ja peabki rääkima, sest muidu on laps ühel hetkel segaduses. Rääkimata sellest, et paraku noored on väga õelad. Kui keegi märkab, et noore jaoks on midagi ehmatavat, siis väga kergesti võidakse seda ära kasutada tema kahjuks. Eriti seksuaalsed teemad on midagi, mille põhjal hakatakse narrima, mõnitama.

Ja ka täiskasvanud saavad kuidagi last ära kasutada?

Loomulikult, ära kasutada seda, kui laps ei tea nende asjade sisu. Kindlasti. Ja see ongi põhiline põhjus, miks tuleb asju nimetada õigete nimedega. Lihtsalt reaalsed situatsioonid on sellised, et onu mängib minuga ussi mängu, aga mulle ei meeldi see mäng. Ema arvab, et no mis ussimäng, las see onu mängib seda ussimängu. Tegelikult me räägime peenisest.

Mis on haridussüsteemis Teie arvates praegu seksuaalhariduse osas valesti?

Tegelikult lasteaiaharidus hakkab  minema juba päris heaks, just selles mõttes, et nendest asjadest varem lihtsalt ei räägitud. Väga palju on viimasel viiel aastal räägitud seksuaalharidusest lasteaias, see on saanud kõlapinda ja tänu sellele on paljud õpetajad ennast kurssi viinud ja lastele antakse juba päris head keha-, tunde- ja emotsioonikasvatust. 

Sealt edasi, koolis, läheb asi nüüd üsna lünklikuks. Järjepidevus kaob justkui ära: kes saab mõne tunni, kes ei saa üldse. On noortenõustajad seksuaalkabinetidest, keda saab tundidesse kutsuda, aga ainult osades maakondades, mitte kõigis. Pole lihtsalt sellist spetsialisti ja rahastust. Õpetajad ei julge, ei oska ja ei tea, millisel viisil rääkida. Väga palju on endiselt hirmu, et kui me räägime seksist või seksuaalkasvatusest, siis me õhutame sellega noori seksima või kõiki neid asju tegema, millest me räägime. Me justkui populariseerime homoseksuaalsust või midagi sellist. Neid tabusid on endiselt väga palju ja sellepärast koolis läheb asi veidi käest ära.