Genadi Noa soovitab raskusi võtta hea treeninguna

Saaremaa Gümnaasiumi filosoofiaõpetaja Genadi Noa elu on olnud väga värvikas ja mitmekülgne. Vaatamata elu keerdkäikudele on Noad järginud edu ja läbi oma kirjutiste soovib ta julgustada kõiki, kes on arad ja kellel on vähe eneseusku.

Kuidas te end iseloomustaksite?

Hommikust kuni lõunani lõbus, aga õhtul juba väga surmtõsine.

Kust olete pärit?

Vaimastverest, mis on Jõgevast 15 km põhja poole. Vaimastveres on vaim ja veri. Vaim hoovab, veri aga voolab. Mõlemad on väga tugevad ühendajad: verevool ühendab kogu organismi, vaimuvool aga kogu kõiksuse tervikuks. Vaim ka toidab, kui ta muidugi õige vaim on.

Milline oli teie lapsepõlv?

Küllaltki heitlik. Isa ja ema läksid lahku ja 2. klassis olin kolm või neli kuud kodutu. Ööbida sain klassikaaslaste pool, kes andsid süüa. Aeg-ajalt sain olla vanatädi juures. Kuna olin aga ulakas poiss, siis vanatädi ei tahtnud sellist last. Koolis sain aga hakkama. Klassijuhatajale ma seda muidugi ei öelnud, et kodutu olen, muidu oleks ta miilitsasse teatanud, aga seda ma ei soovinud. Kevadel otsis mu ema mind hoopis ise üles. Siis oli ju karjapoissi vaja, kes lehmi-lambaid riigimetsas karjatama hakkaks. Oli lõbus lapsepõlv, kus sai ennast ise proovile pandud.

Kelleks tahtsite väiksena saada?

Ema oli algul aednik, siis mõtlesin ka ise aednikuks saada. Hiljem oli ema läinud metsavahi juurde ja seegi amet tundus sümpaatne, plaanisin isegi metsaülemaks saada. Huvitusin ka inglise keelest ja õpetajaks saamisest, sest muid rakendusi inglise keelega tol ajal eriti ei olnud.

Milline oli teie noorusaeg? Millega siis tegelesite?

Karjas käies koos ühe sõbraga leidsime maatüki, millest keegi ei olnud huvitatud. Meie tegime sinna kahekesi omale staadioni: jooksurajad, kuulitõuke, kõrgushüppe, kaugushüppe, teivashüppe. Keegi meid sealt ära ajama ka ei tulnud. Kiirkäimisega sai Eesti noorte meistriks tuldud ja samuti ka koolinoorte meistriks.

Kooli viimases klassis puutusin kokku teisitimõtlejatega, Nõukogude korra vastastega. Sai keelatud raamatuid loetud ja sattusin ka nõukaaegse julgeoleku huviorbiiti, mind kuulati üle ja ähvardati isegi vanglaga. Ma ise ei levitanud keelatud teoseid, aga julgeolekuga seotud õpilane oli mu koolikotist pihta pannud raamatu “Nimed marmortahvlil”. Ühel hetkel tuldi isegi mu koju ja leiti raamat “Eesti rahva kannatuste aasta”. Ka sellest teatati julgeolekusse.

Olete kirjanik. Kuidas leidsite tee selleni?

Minu enda ajakirjanikust naaber korraldas Saaremaal loodusteemaliste kirjapalade konkursi. Juhtus nii, et ma võitsin oma väikese raamatuga “Südame hääl” konkursi. See andis tõuke kirjutamaks midagi enamat. Pea 20 aastat tagasi oli üks raamatuidee küpsemas, aga ma ei leidnud kuidagi aega selle kirjutamiseks. Üks KAPO ülem tuli mulle külla ning küsis, et kas kirjutan ka midagi. Vastasin jaatavalt ning lisasin, et nõukaajal istusid kuulsad vene kirjanikud vanglas ja just seal kirjutasid oma tippteosed. Selle peale ta küsis, et kas tahan siis vanglasse minna, vastasin, et läheksin küll lühikeseks ajaks, 10 aastat kuluks ära, ehk siis saaks isegi midagi valmis kirjutatud.  Külalineütles, et tal on mõned head vanglaülematest sõbrad, ehk saaks isegi midagi kokku leppida.

Sellise nalja kaudu mu raamat “Üks on kõik ja kõik on üks” kujuneski: peategelasteks on kaksikvennad, üks on luuletaja ja teine kapo ülem. Praegugi on see raamat Eestis tähemärkide poolest mahukaim terviklik luuleteos.

Raamat “Hingeside” sai käima tõmmatud Kuressaare Gümnaasiumis, mille valmimine võttis aega viis aastat. Raamat on ka tulevikuvaadetega ja eks ole näha, kas lähevad täppi.

Praegugi on mul üks raamat käsil, mis on rohkem noori puudutav: “Ajateenijad ja ajavalitsejad”, mille esimene osa on juba välja antud, teine aga tegemisel. Selle kirjutasin lihtsama ja arusaadavama, kui “Hingesideme”. Lisaks alustasin 19aastaselt raamatute tõlkimisega. Tõlkisin saksa filosoofi Joseph Anton Schneiderfrankeni, tuntud ka kui Bô Yin Râ 40 raamatut.

Kust ammutate inspiratsiooni?

Jalgrattaga mööda teed sõites tulevad kõige paremad mõtted. Käin ka mõningates kultuspaikades, kus on näiteks kunagi hiied olnud ja kus on kõrge elektromagnetväli. Lossis, kus on kabel, on samuti mõõdetud väga kõrget elektromagnetvälja, nimelt just altari ees. Aastasadu on seal tehtud armulauda, millega on äratatud elav usk inimestes. Kasvõi mõnekski hetkekeks ühinemine kõrgeimaga, nagu mõned preestrid on seda väitnud. Meri annab samuti mulle inspiratsiooni.

Kas teil on veel mõni hobi?

Nõukaajal, kui ma ei saanud pedagoogitööd teha dissidentlike vaadete tõttu, olin 14 aastat suurmajandi mesinik. Praegugi pean 13 mesilasperet. Mesindust õppisin Moskvas kaugõppe teel. Hobiks on veel aiandus, mille omandasin Räpinas.

Mis on filosoofia?

Algselt nimetas Pythagoras filosoofiat tarkusearmastuseks, praegu on see üldiste elus valitsevate seaduspärasuste uurimine ja nende tutvustamine.

Olete Saaremaa Gümnaasiumis filosoofiaõpetaja. Mis ajendas teid filosoofiat õppima?

Filosoofiat olen õppinud praktiliselt iseseisvalt. Räpinas oli küll majandusfilosoofia, aga seda oli vähe. Tõlkides Bô Yin Râ raamatuid, tekkis mul suurem huvi filosoofia vastu. Mu abikaasa oli ida-kirjanduse tõlkija, sain temalt palju materjali ja huvi ida-kirjanduse vastu.

Kuidas sai teist õpetaja?

19-aastaselt läksin Vaivere eriinternaatkooli kasvatajaks. Kaks aastat õnnestus seal olla, sest julgeolek hoidis pidevalt silma peal. Õpetasin ka maakutsekoolis, mis nüüd on ametikool. Sain kahes koolis olles pedagoogi kutsumuse. Nuia kool, kus õppisin, andis psühholoogiat ja pedagoogikat. Olen õpetanud lisaks filosoofiale ka psühholoogiat. 90ndatel läksin Kuressaare Gümnaasiumi, Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi filosoofiat õpetama. Nüüdseks olen olnud õpetaja 33 aastat.

Mis on teile õpetajaameti juures kõige rohkem meeldinud?

Koostöö õpilastega. Nendega on olnud rõõm koostööd teha, kes on huvitatud samadest asjadest, millest minagi. Näiteks tegi üks õpilane Ernst Ennost uurimistöö, mis kuulutati sel aastal Eesti parimaks tööks. Praegu on see õpilane Šotimaal psühholoogia professor. Kui ta aeg-ajalt Saaremaale tuleb, külastab ka mind. Sellised momendid on kõige rohkem rõõmu pakkunud.

Üks õpilane sai puudutatud sellest, kui ütlesin, et esmalt pole vaja tungida aine aatomitesse ja molekulidesse, kui te ei tunne kõige lähemal kasvavaid puid. Selle õpilase kutsusin oma mesilaste rasket haigust ravima. See ajendas teda minema bioloogiat õppima. Ta valis bakterioloogia suuna, tegi hiljuti ka doktoritöö sellel alal ning praegugi õpetab bakterioloogiat Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Temagi käis mul hiljuti külas.

Mis ei ole õpetamise juures niivõrd meeldinud?

Kui pean õpilasi sundima. Kui nad on hirmsasti väsinud ja neid see aine ei huvita, kuna pole neile kohane. Miks peaks lammas minema vähi juurde villa otsma? Sealt ei saa ju midagi!

Miks on oluline filosoofiat õppida?

Juba filosoofia algusaegadel ühendas Aristoteles kõik teadused filosoofia alla. Filosoofia on teiste teaduste koordineerija, ühendaja, üksteisele tutvustaja, seob kõik terviklikuks maailmapildiks. Isegi varem mainitud bakterioloogiaalane doktoritöö  kvalifitseerub laias laastus filosoofia alla.

Mis põhimõtte järgi elate? Mõni tsitaat?

Olen kõik tsitaadid ise endale kirjutanud! Olen suunanud need ka neile, kes on aravõitu, oma võimetes kahtlevad, kellel on eneseusku vähe. Jätan siia hiljuti kirjutatud mantra (hingekujundamisvahend):

Mida tahaksite veel noortele öelda?

Tähtis on eneseusu rajamine, mis oleks kõikides elusündmustes kõigutamatu, mille varal kõik probleemid oleksid vähemalt enda jaoks lahendatavad. Tajuksid, et kõik raskused, mis on tulemas, on jõukohased ja väga heaks treeninguks. Enesearendamisega tulevad kõik takistused ja raskused ainult kasuks!