Kui öelda noorele sõna „etlus“, tuleb talle arvatavasti pähe palju tuupimist, mõni igav ja pikk tekst ning selle värisedes ja kivikujuna esitamine. Ka meile tundus see pikalt midagi säärast, kuid otsustasime sellele siiski võimaluse anda. Meie õnneks tuli aga välja, et olime hinnanud raamatut kaane järgi.
Etluseni jõudsime küll veidi erinevat teed pidi, kuid mõlemal juhul osutus see palju põnevamaks, kui esialgu arvasime.
Helena jõudis etluseni pärast kolmandas revüüs „Desideerium“ Miina mängimist, kus tal tuli esitada ka kaks monoloogi. Temaga võttis ühendust Laura-Liisa Adlas, kes uuris, kas Helenal oleks huvi etlusega tegeleda. Alguses ta küll kõhkles, kuid andis G3-s etlemisele siiski võimaluse. Praegu tagasi mõeldes sooviks Helena isegi, et oleks sellega alustanud varem.
Emma-Liisa jõudis etlemiseni soovist arendada oma tekstiesitamisoskust ja julgust avalikult esineda. Lisaks uskus ta, et need oskused võivad tulevikus avada rohkem võimalusi ka karjäärivalikute tegemisel.
Esimene konkurss „Kasvasin kesk kadakaid“ toimus oktoobris. Konkursil ei jagatud laureaaditiitleid ega peavõitu, seega oli see väga hea ja stressivaba algus. Seal saime esimest korda aimu, milline üks etluskonkurss üldse välja näeb, ning leidsime motivatsiooni ka edaspidi osaleda.
Konkursiks valmistumine ei ole eriti raske. Tuleb lihtsalt juhendajaga kokkuleppel välja valida sobivad tekstid – reeglipäraselt üks luuletus ja üks proosatekst. Seejärel tuleb tekstid enda jaoks põhjalikult lahti mõtestada ja neid lihtsalt järjest valjusti läbi lugeda. Katsetada erinevate tempode, rõhkude ja hääletugevusega – ning nii lihtne see ongi. Võib ju arvata, et teksti päheõppimine on kõige suurem ja keerulisem osa, kuid tegelikult jääb tekst ise pähe, kui oled selle enda jaoks piisavalt arusaadavaks ja omaks teinud.
Tuleb tunnistada, et kõige keerulisem osa on siiski külma närviga lavale minek. Meile ei olnud see alguses kerge, kuid laval olemine ja kuulajatega kontakti loomine osutusid tegelikkuses kogu etlemise kõige põnevamaks osaks. Võib isegi öelda, et sealt sai lausa korraliku dopamiinilaksu, mis tekitas omakorda kerget sõltuvust. Enda arengu nägemine ja aina vähenev jalgade värisemine publiku ees seistes aitasid samuti sellele kaasa.
Lisaks oli suureks positiivseks küljeks selliste tekstide esitamine, mis meile endile väga-väga meeldisid ning mille jaoks sai luua värvika tegelase. Kuigi see tegelane võis meist esialgu erineda, leidsime temas lõpuks ka iseendaga ühiseid jooni.
Sveta Grigorjeva mononäidend „Mimmud maailmalõpu vastu“, mille Emma üheks konkursiks välja valis, oli vägagi intrigeeriv. Selle esitamine osutus küll tohutult lõbusaks, kuid pakkus samal ajal ka väljakutset. Proovige ise entusiastlikult seletada, kui seksikad on patriarhaat ja nihilism. Ajapikku suutis Emma tekstist üles leida tuuma, mis käsitleb probleeme, mis on ka tema jaoks murekohaks, ning see andis omakorda võimaluse vaadata iseendasse. Selle tekstiga pälvis Emma peavõidu ning käis ka vabariiklikul etluskonkursil, kus sai eripreemia autoritruuduse eest.
Helenale andis esimene konkurss „Kasvasin kesk kadakaid“ eelkõige motivatsiooni etlusega edasi tegeleda, sest tundus põnev sellel alal midagi päriselt saavutada – ning seda ta ka tegi. Vabariiklikul Koidulauliku konkursil pälvis ta Grand Prix’ tiitli, esitades Lydia Koidula luuletuse „Allik“ ning Elo Viidingu proosateksti „Eesti naise maja“. Sellest proosatekstist sai üks Helena lemmikutest, sest selle esitamine tuli tal väga loomulikult välja ning publiku kiidusõnad esituse kohta tõstsid kindlasti ka tema enesekindlust. Just enesekindluse tõttu võttis Helena oma juhendajalt Laura-Liisalt vastu ühe tõelise väljakutse – esitada üks Juhan Liivi tekst Kodavere murdes. Vot see oli alles korralik mälutreening, kuid hea mälu tuleb ühele gümnasistile ainult kasuks.
Kui nüüd täiesti aus olla, siis etlus kui konkurss meile eriti ei meeldinud ja seda eelkõige seetõttu, et osalejaid oli liiga vähe. Me olime peamiselt üksteise konkurendid ning oma sõbrannaga võistelda ei ole eriti põnev. Meievanused osalejad vahetusid alatasa ning enamasti oli kõige vanemas vanusegrupis vaid neli osalejat. Ülejäänud olid meist juba kõvasti nooremad etlejad, kelle tekstid olid juhendajate meele järgi välja valitud ja jäid kohati lastele endale arusaamatuks. Ärge saage valesti aru, meile väga meeldis etlemine, kuid konkursid ei tundunud kunagi liialt tõsiseltvõetavad, sest piisavat konkurentsi lihtsalt ei olnud. Oleksime seda palju rohkem nautinud, kui meil oleks olnud võimalus kuulda, milliseid tekste teised meievanused valivad ja kuidas neid esitavad.
Seega kutsume kõiki gümnasiste etlema, olenemata esinemisoskusest või julgusest. Just sealt saabki kõik alguse ning vajalikud oskused omandatakse aja jooksul. Huvi korral tuleb vaid pöörduda oma või mõne teise emakeeleõpetaja poole.
Emma-Liisa juhendajaks oli Merle Rekaya ja Helena juhendajaks Laura-Liisa Adlas.
