Saaremaa Gümnaasiumi abiturient Renee Maripuu nõustus sõja alguspäevadel veetma vaheaja koolis, kogudes hügieentitarbeid ukrainlaste toetuseks. Punase Risti kogumispunkt oli Saaremaal üks esimesi, kus abi koguti.
Renee naljatleb, et alguses oli tal mõte minna Punase Risti kogumispunkti vabatahtlikuks, aga koolijuht Ivo Visak pöördus tema poole mõttega luua ka kooli ajutine kogumispunkt. Koolipere suhtus ettevõtmisesse väga toetavalt, nii õpilased, õpetajad kui ka muu kooli personal tõid annetusi ja häid soove.
„Viimasel päeval, kui läks kauba saatmiseks, sattusin üksi asjade pakendamisega tõsisesse ajahätta ning ühtäkki avastasin terve kooli kollektiivi end abistamas ning see oli üliäge,” ei hoidnud Renee emotsioone tagasi.
Renee ütleb, et esimese päeva imestus helduse üle jääb küll hästi meelde. „Mõtlesin, et saan esimesel päeval ise hakkama, aga peagi avastasin, et inimesi hakkas tulema järjepidevalt, mistõttu oli peagi kooli fuajee esine täis kirjut kaupa, mida üksi oleks olnud võimatu sorteerida ning kaardistada, aga lõpuks laekus läbi juhuse abi Helis Luksi ja Marcus Puusti näol.”
Inimesi käis annetamas 200-300 vahel. Top 3, mida kõige rohkem toodi, olid hambaharjad (664), seebid (563) ja šampoonid (430). Huvitav on ka see, et üks seebikast kaalus umbes 50 kg ja šampoonikast 60 kg.
Ent neil päevil toimetas koolis ka hulk vabatahtlikke, keda Renee südamest tänab. Noored soovisid anda enda panuse ukrainlaste toetuseks, sest praegune olukord tundub neile lihtsalt sürreaalne ja mõistusevastane.
Noori üllatas positiivselt saarlaste abivalmidus ja lahkus. G1 õpilane Helis Luks sõnas: „Olin oletanud, et võibolla paar inimest siit ja sealt tuleb ja panustab. Suur rõõm oli näha, et nii annid kui ka annetajate arv oli niivõrd suur, et pidime algatuse varem kinni panema. Suur kummardus kõigile, kes aitasid!”
Vabatahtliku töö kõige raskemaks osaks peeti suurte kastide liigutamist, aga selle kompenseeris seepide sorteerimisest tulenev lõbu, sest neid tuli lihtsalt nii palju, et koguse suurenemist oli silmaga näha. G2 õpilane Kertlyn Kiil ütles, et tema jaoks midagi rasket ei olnud ja teiste aitamine on talle alati lihtne ja meeldiv tegevus olnud.
Inimesed, kes tulid annetama, tundsid hinges suurt soovi toetada Ukraina rahvast, sest läbi ajaloo on meilgi olnud probleeme agressoriga. Loomulikul on ka kahju süütutest inimestest, kes peavad kannatama ja kes ei taha seda sõda.
Peab aga tõdema, et kohalike teadlikkus olukorrast on erinev, ent peamised faktid tulenevad siiski meediast. Eriti tunnevad noored, et allikate suhtes peab olema kriitiline ja säilitama kaine mõistuse, sest leidub ka palju meediamüra.
Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl