Käti Saar

Põhjus, et venelased ei taha koolis eesti keelt õppida, ei seisne vaid nende tahtmatuses või viitsimatuses. “Viga on süsteemis,” leiab Saaremaa Gümnaasiumi õpilane Käti Saar, kes kuu venekeelses koolis vahetusõpilaseks oli. Keeleõpe tuleb teha nii huvitavaks, et noor ise tunneb soovi ja vajadust riigikeel omandada.

Eesti Vabariik on olnud nüüdseks iseseisev riik juba üle 30 aasta. Kogu selle aja vältel on olnud riigikeeleks eesti keel, kuid ometi on ikka veel tänases Eestis probleemid eesti- ja venekeelsete inimeste lõimumises, mis eriti teravalt löövad välja hariduses.

Õpilastel, kes elavad siin, kuid ei räägi piisavalt heal tasemel eesti keelt, on keeruline saada sisse ülikoolidesse, kandideerida töökohtadele, saada samal tasemel infot keele oskajatega. Tahes-tahtmata tekib küsimus, miks jäetakse vähemuses olevad noored raskemasse seisu kui teised?

Riik riigis

Kristi Soopalu õpetab Tallinna Mustjõe gümnaasiumis eesti keelt teise keelena. Ta arvab, et koolide keelte valiku teema on poliitiline, aga usub siiski, et vene koolide eestikeelseks viimine tõstaks oluliselt õpilaste keeletaset ning oleks ka kultuurilises vaates oluline. Filmidest ja raamatutest on küll võimalik osa saada tõlke teel, aga parima mõistmise jaoks on hea tarbida kultuuri originaalkeeles.

“Ma olen alati neile öelnud, et teil on nagu kaks paralleelset maailma ja sinna ühte maailma, eestikeelsesse, nad ei saa, kui ei oska eesti keelt. Nagu riik riigis, kultuur kultuuris,” räägib Soopalu. Kindlasti peab arvestama sellega, et õpilastel jääks alles oma kultuur ja taust – sunniviisiliselt kellelegi uut identiteeti peale suruda ei saa. Inimese eneseteadlikuse jaoks on oma päritolu tundmine olulise tähtsusega.

Teadagi keerulise eesti keele õppimiseks peab noortes tekitama motivatsiooni. Kristi Soopalu ütleb, et kõigepealt tuleb tundi õigesti alustada. Tuleb küsida küsimusi nagu “Mis on sinu eesmärgid?” ja “Kui palju eesti keelt sa vajad?”. Sellised küsimused panevad mõtlema ning  sõnastama oma sihte. Motiveeritud õpilane tegutseb palju sihipärasemalt, ta otsib ise võimalusi arenemiseks, kontrollib keelereegleid ja on tunnis aktiivsem.

Õpe peaks olema vabam

Eesti keelt teise keelena õppiv Margarita Bukatyu leiab sarnaselt õpetajale, et kool  ei peaks liigselt keskenduma formaalsele ja grammatilisele keelele, vaid kaasama kindlasti n-ö elulist keelt, nagu släng.

“Olemegi võtnud ette, et õpetaja on õps, matemaatika on mata ja direktor on dire, ja siis on see nende jaoks põnev,” toob õpetaja näite. Mõnikord vaadatakse, kuidas eestlased omavahel näiteks Messengeris kirjutavad. “Õpetaja Kristi, aga mis see tähendab, miks nad nii kirjutavad?” iseloomustab õpetaja keelehuviliste õpilaste lähenemist.

Margarita nendib, et tema eelmises koolis oli keeleõppele lähenemine hoopis teine. Nii nagu tema sõnul ka paljudes teistes vene koolides, õpiti seal keelt põhiliselt tekstide lugemise, tõlkimise ja grammatika teel. Suulisele osale hakati keskenduma alles põhikooli lõpueksamiteks valmistumisel. Rääkimiskogemuse puudumise tõttu tekkis paljudel õpilastel hirm, et üldse midagigi öelda. Kasuks ei tulnud ka suhtumine, et kui õpilane pole endas kindel, siis on parem üldse mitte rääkida. Sellise suhtumisega hirmutatakse õpilane koolis juba niivõrd ära, et riigikeele õppimisest ei tule midagi välja.

Margarita, kes ise nimetab ennast eesti keele fänniks, leiab, et parimad viisid uue keele õppimiseks on oma emakeeles rääkijatega suhtlemine ja õpitavat keelt rääkivate inimeste maailma sisse sulandumine. Ta ütleb, et koolis võiks olla igal õpilasele võimalus saada suhtlus-keelepraktikat kas näost näkku või veebi teel.

“Aga kui pole sellist võimalust, siis võiks vaadata näiteks filme, kuulata muusikat.  Ja mitte vana kirikumuusikat või midagi sellist, sest siis hakkavad lapsed vihkama mitte ainult muusikat vaid ka keelt, sest nad seovad need omavahel,” arutleb Margarita, et õpetajatel lasub suur vastutus: panna laps keelest huvituma. Kui esmamulje jääb vastumeelseks, on tõenäoline, et õppija enda panus jääb väikeseks ja keelt selgeks ei saa.

Margarita rõhutab ka eneseväljendusoskuse tähtsust. Praeguseks on ta jõudnud oma eesti keele oskusega juba nii kaugele, et tunneb, kuidas suudab vabalt rääkida. “Ma tahan õppida uusi sõnu, mitte grammatikat. Grammatikat saab õppida kunagi hiljem. Aga just uusi sõnu, et ma võiksin rääkida oma vaadetest, oma mõtetest.”

Ta ütleb, et suulise osa harjutamine võiks olla koolis suurema osatähtsusega. Vähemalt üks kord nädalas peaks tegema tunnis monolooge või dialooge. Kusjuures õpetaja roll peaks siis olema julgustav kuulaja, kes keskendub jutu sisule, mitte liialt grammatilistele vigadele. Õpilane tahab tagasisidet mitte ainult vigadele, vaid ka oma vaadetele ja mõtetele ning nende väljendamisoskusele. Huvitavad peavad olema ka teemad, millest räägitakse. Ainult poliitikast rääkimine võib muutuda tüütuks, seevastu küsides õpilastelt neid huvitavate teemade kohta, nagu teeb seda õpetaja Soopalu, muudab tunnid interaktiivsemaks.

Kooliõpilased külastavad  säästlikumalt ja teadlikumalt tarbida tahtes aina rohkem ka teise ringi poode Kuressaares.

Kiirmood seostub tänapäeval paljude jaoks keskkonnareostuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja arengumaades kuskile pisikesse urkasse topitud töölisega, kes sisuliselt palka ei saagi. Vastukaaluks on aga jätkusuutlik ja ka igas mõttes säästlikum mood, mida esindavad ka teise ringi poed ehk kaltsukad, mida aina rohkem avastavad ka kooliõpilased.

Noorte harjumus kaltsukates käia on rutiinne: Silmapiiriga rääkinud viiest õpilasest kaks käivad neis poodides iga nädal ja kaks kord kahe nädala jooksul.

Poodide külastamise eeskujudena nimetatakse emasid, kellega koos käidi nendes juba väikese lapsena. Noori motiveerib kaltsukas käima sealse kauba odavus. Mainitakse ka teisi põhjuseid, nagu isikupärasem stiil ja inspiratsiooni ammutamine, siiski jääb majanduslik mõtlemine tugevalt esiplaanile.

G1 õpilase Aija Lemberi sõnul on just Humanas väga vahvaid asju. „Seal on kena aega veeta, seal on nii põnevad asjad, et saab ka inspiratsiooni.“ Tema jaoks on poodide külastamise harjumusel olnud teenäitajaks ema.

Kaltsukatele ei pööra selga ka õpetajad. Nende puhul on juba rohkem märgata teadlikumat tarbijakäitumist.

Õpetajad Irja Truumaa, Külli Mänd ja Agnes Heinla tõid plussidena esile lasteriiete kvaliteedikontrolli läbimise ehk siis see, kui riided on juba kellegi poolt kantud, näitab nende seisukord, mis kvaliteediga ese on. Mainiti veel originaalsust ja keskonnasäästlikku elustiili. Tähelepanuta ei jäänud ka noorte lemmikpõhjus: raha kokkuhoid. Kõik kolm õpetajat alustasid taaskasutuspoodide eelistamist juba nooremana, kas siis kohe, kui esimesed taaskasutuspoed ilmusid, või oma esimese taskuraha saamisel.

Üks teise ringi poe töötaja räägib, et  just viimaste aastate jooksul on toimunud muutus klientuuris – aina rohkem külastavad poodi noored kooliõpilased. Eriti selgelt olevat see välja tulnud esimese koroonalaine ajal, kui õpilasi hakkas poes rohkem liikuma ka päevasel ajal. Müüja toob välja, et vanemad kliendid eelistavad päevi, mil uus kaup on alles saabunud. „Ma olen isegi lugenud, et 73 inimest oli korraga ukse taga,“ kommenteerib müüja uue kaubaga päevade avamisi.

Noorte puhul on see vastupidi ning nemad tulevad pigem just siis, kui on kõige odavam kaup. Kuigi müüja rõhutab noorte viisakust, nendib ta, et paraku tuleb tegemist teha ka varastamisega. Riietuskabiinides pistetakse vaikselt rõivad kotti ning tühjad riidepuud peidetakse riiete vahele või kappide taha.

Sõbralt Sõbrale Kuressaare kaupluse juhataja Maris Fedorov ütleb ka, et viimastel aastatel on märgata muutust noorte aina enamas taaskasutuse eelistamises.

„Teismelised on avastanud taaskasutuse,“ ütleb Fedorov, kes peab noorte peamisteks motivaatoriteks kauba piisavalt odavat hinda, mis sobib sooviga saada võimalikult palju kaupa vähese raha eest, ja asjade isikupärasust.

On ka väiksemaid lapsi, kes külastavad poodi, soovides “uusi” mänguasju või lihtsalt leti pealt kommi.

„Kusjuures koroona ajal on paljud noored pered Saaremaale kolinud ja käivad nüüd meie poes,“ räägib Fedorov, lisades, et viimastel aastatel on ka teiste klientide maht kasvanud.

Sõbralt Sõbrale kauplus kasutab sotsiaalmeediat mitte ainult toodete reklaamimiseks, vaid ka taaskasutusnippide jagamiseks.

„Me paneme ka erinevaid videosid üles, kuidas teha keraamikast uusi asju või kuidas mööbliesemeid värvida või muud moodi asjadele uus ilme anda.“ Arvestades ühismeedia suurt tähtsust modernses ühiskonnas, saab edukalt sotsiaalmeedia kaudu inimestele keskkonnasõbralikumaid mõtteid atraktiivsemaks teha.

Sarnaselt esimesena küsitletud müüjale ütleb ka Fedorov, et kõige enam on kliente nendel päevadel, kui uus kaup on äsja saabunud, ning kuna kasutatakse ka ühismeediat, tulevad paljud kohale just konkreetsete kuulutuste peale. Tihti saavad uutest uudistajatest püsikliendid ning nende ja personali vahelised suhted on nagu perekonnas. Lõpetuseks lisab Fedorov, et kogu poeketi missioon on heategevus, mille peamiseks sihtgrupiks ongi puudust kannatavad noored ja lapsed. Investeeritakse näiteks pereteraapiatesse, nõuandlatesse ja psühholoogide teenustesse. Hästi õnnestunud projekti kohta toob poe juhataja näite lastekodust pärit noorest tallinlasest, kellele osteti korter, mis lausa ära remonditi. „Kui keegi teab mõnda abivajajat noort, siis võib meie firmale teada anda, aitame,“ jääb kõlama tähtis üleskutse.