Categories
Juhtkiri

Juhtkiri #1

Silmapiiri taha vaadates

Inimesi on ajast aega innustanud soov näha, mis on silmapiiri taga. Saaremaa lapsed on ikka istunud mere ääres ja mõelnud, mida huvitavat on seal, kus vesi ja taevas kokku saavad.

Millegipärast tundub, et seal on midagi uut ja huvitavat. Kindlasti paremat kui see, mis on siin ja praegu.

Silmapiir ei ole alati füüsiline mõõde. See on ka soov saada uusi teadmisi, kuulata uusi lugusid. Näha asju nii, nagu varem pole nähtud.

Saaremaa gümnaasiumis otsustasid kuus noort läbi valikaine näidata, mis on silmapiiri taga. Esimene katsetus on nüüd lugejate ees.

Oluline on see, et Silmapiiri esimesed teemad on välja valitud noorte endi poolt. Loodetavasti vaatate teiegi nendega silmapiiri taha.

Ja see on alles algus.

Categories
Noored

TOP 5 / Keda jälgid sina? Need on Saaremaa Gümnaasiumi tuntumad instagrammerid

Facebook on nooremate inimeste jaoks minevik ja peamine melu käib juba ammu Instagramis. Silmapiir tegi ülevaate Saaremaa Gümnaasiumi kuulsaimatest sisuloojatest, kes on sotsiaalmeedias eriti edukad ja kelle tegemisi jälgivad tuhanded inimesed. Vaata, kas ka sina hoiad neil silma peal?

TOP 1

Anette Liivas (@anetuzzka)

Jälgijaid: 1988

Puhtast uudishimust eakaaslasi järginud Anette tegi endale Instagrami konto juba mõnda aega tagasi. Tänaseks on tal pea kaks tuhat jälgijat, kuid tema sõnul pole see tema suhtumist sotsiaalmeediasse muutnud. Anette võtab kontoga tegelemist hobina, mitte kohustusena ja kuigi vahepeal mõtles ta sellega tegelemisele rohkem, siis tänaseks tuleb postitamine siiski iseenesest. Vaatamata sellele on ta tänulik ning tunneb heameelt, et tal nii palju jälgijaid on, kuna see võimaldab tal Instagrami kontot edasi arendada.

Nii nagu paljud teised suunamudijad on ka Anette teinud partnershipi ehk teisisõnu koosloomet brändiga. Tema puhul oli brändiks Apollo.

„Tegin konto Promotysse (Influencer-turunduse platvorm, mis aitab kokku viia suunamudijad ja brändid) ja nägin seal Apollo kinopiletite väljaloosimise võimalust. Selleks pidin eelnevalt saatma neile pildi ja kogu teksti, mida postituse alla kirjutaksin. Need vaadati üle ja anti mulle kinnitus, et neile sobib. Mina sain tasuks 2 kinopiletit ja natukene raha ka,” ütleb Anette. Samas tõdeb ta, et kõik pakkumised ei ole talle meeldinud, mistõttu on ta nii mõnestki keeldunud.

Kahjuks on igal ilusal lool oma halvem külg ja pea iga influencer on pidanud kokku puutuma küberkiusamisega. Sellega on silmitsi seisnud ka Anette, küll mitte Instagramis, vaid mõned aastad tagasi Youtubes, kus inimesed kirjutasid halvustavaid kommentaare ta välimuse kohta.

„Olen need kommentaarid ära kustutanud ja ma usun, et ei tahaks neid uuesti meenutada. Toona läksid need natukene südamesse ka. Pärast seda paningi kommentaarid kinni,” märgib Saaremaa gümnaasiumi suurima jälgijaskonnaga instagrammer.

TOP 2

Liise Lindau (@liise.lindau)

Jälgijaid: 1707

Liise jaoks on Instagram lihtsalt üks tore äpp telefonis. Ta keskendub Instagramis eelkõige storyde tegemisele ja mitte niivõrd seinale postitamisele, mistõttu ei kulu tal selle tegemiseks ka väga palju aega. Vaatamata sellele on tal vaid natukene alla kahe tuhande jälgija. Liise sõnul pole tema jälgijaskonna arv ta suhtumist sotsiaalmeediasse väga muutnud, sest vaadates ta followeride arvu ja reaalseid like-postitustel, saab järeldada seda, et kõiki ta tegemisi ikka ei jälgita.

„Instagrami kasutan ma pigem ikka meelelahutuseks. Mõttes pole olnud, et tahaksin Instagrami kasutamist töö tegemisena võtta. Küll aga sooviks erinevat koostööd teha,” mainib Liise. Eelmise aasta kevadel õnnestuski tal teha koostööd BYS Cosmeticsiga.

TOP 3

Martin Vesberg (@martin_vesberg)

Jälgijaid: 1523

Martin tegi Instagrami aastal 2016 tuttavate soovitusel. „Mu sõbra pere kasutas Instagrami suhteliselt palju. Nad ütlesid, et kuna ma tegelen fotograafiaga ja postitan päris palju pilte, siis postitades neid kogu aeg Facebooki, saab inimestelt sellest siiber,” ütleb Martin.

Ajapikku on Martin hakanud tähelepanelikumalt jälgima enda postituste sisu, kuna ta on loonud endale kindla vaatajaskonna, kelle huvideks on eelkõige tema looming. Seega kooliasjadega seotuid tegevusi ta pigem sotsiaalmeedias ei kajasta. „Ma olen ajaga kriitilisemaks muutunud, igasugu gräppi sinna ei pane,” märgib Martin.

Martin võtab Instagramiga tegelemist pigem hobina, kuid aeg-ajalt jagab ta meediumis ka enda loomingut, et saada tagasisidet. „Ma näen, kuidas inimesed reageerivad, kuna Instagramis saadetakse päris paljudele storydele ja postitustele direct message, avaldatakse oma arvamust, seega selline otsene tagasiside,” ütleb ta.

Pikapeale on tal kujunenud harjumus teha postitusi hommikuti, kui inimesed on aktiivsemad ja neil tekib ajaaken feedi vaatamiseks. Ta üritab postitada regulaarselt ning tihtipeale valmistab neid ka ette.

Martin on teinud koostööd näiteks Nikon Eestiga, kuid viimati pakkus talle koostööd ka lemmikloomapood. Täpsemalt paluti loosida välja kassitoitu. Vesberg keeldus viisakalt, öeldes: „Vabandust, aga see ei lähe mu teemaga kokku.”

TOP 4

Simon Rohtlaan (@simon.rohtlaan)

Jälgijaid: 1 317

Ennast sisuloojaks mitte pidav ja imeilusaid luuletusi kirjutav Simon Rohtlaan sukeldus Instagrami maailma aastal 2015, kuhu teda seiklema kutsusid sõbrad. Nooremana oli tal arusaam, et mida rohkem like ja followere, seda vingem, kuid enda sõnul mõistis ta õnneks kiiresti, et tema jaoks pole nende näitajate arvuline suurus oluline ning see ei muuda kuidagi ka tema suhtumist sotsiaalmeediasse.

Mõnda aega tagasi tegeles Simon aktiivselt fotograafiaga ning toona kujuneski Instagram tema hobi tutvustamise paigaks. Ta üritas luua kokkusulanduvat, kunstilist feedi ning mõtles hoolikalt läbi, mida ja kuidas postitada.

„Kasutasin hashtage, mille tulemusel lisandus followere, kes olidki tihtilugu huvitatud fotograafiast, mida minul kontol tol hetkel leidus,” märkis Simon.

Sellest perioodist on ta enamuse piltidest arhiivi paigutanud, kuid mõned fotod on tema kontolt leitavad siiani. Praeguseks on Instagram kujunenud Simoni meelelahutuseks, kus enamik ajast kulubki feedi scrollimisele.

Sellegipoolest tõdeb ta, et tegelikult pole Instagram päris hobi tal kunagi olnud. „See on olnud võimalus enda hobi ja loomingut väljendada. Varem oli selleks fotograafia ning hetkel jagan luulet,“ räägib ta valikutest.

Tänaseks on tema luulekontol peaaegu tuhat jälgijat ning üle saja luuletuse.

TOP 5

Marjetta Olesk (@marjetta.olesk)

Jälgijaid: 1260

Sarnaselt teistele ei pea Marjetta end samuti sisuloojaks, kuid ka tema kontol leidub üle tuhande jälgija. Tema sõnul pole ta kindlasti enda suhtumist sotsiaalmeediasse muutnud, sest ta ei ole leidnud selleks vajadust. Instagrami näeb ta hobina, mis küll võtab temalt natukene aega.

„Kui panen mingi pildi, siis läheb aega, et seda teha ja editida. Kui panen mingi story, siis käib see kiirelt,” sõnab Olesk.

Paraku on negatiivseid sõnumeid saanud ka Marjetta. Postitades storydesse jõusaali puudutavaid tegevusi, on mõned inimesed talle nii mõndagi öelnud, aga ta mainib kergelt: „Ma ei võta neid tõsiselt.”

Categories
Mure

Valu keset koolipäeva: selgroog tahaks justkui katki minna

Terav valu selja alaosas, pidev tuim valu õlavöötmes, ebameeldiv pinge ja valu. Selline on vaid kolme õpilase kirjeldus nende pea igapäevastest seljavaevustest.

Minu (autori – toim) enda seljavalud algasid oktoobris. Meil kõigil on vahel selg kange ja seda on minulgi ette tulnud, kuid kroonilisi probleeme seljaga ei ole mul varem olnud. Esialgu hakkasin koolitundides pikalt istudes seljas pingeid tundma. Alguses ei pööranud sellele eriti tähelepanu, kuid ajapikku hakkasin päev läbi kõvade toolide peal istudes pidevalt alaseljas valu tundma. Terav valu tekib juba päeva esimestes tundides ja tihti ootamatult.  Enamasti surun valu maha ja proovin niheledes leida mugavama asendi, et tunni tööga jätkata. Vahel pole enam muud teha, kui võtta valuvaigisteid või minna klassist välja, et ennast veidi liigutada ja lihaseid lõdvestada.

Oma murest rääkides avastasin, et ma ei ole ainus, keda sellised valud vaevavad. G1.m klassi õpilane Gete Kasin tunnistab, et valud hakkasid tal oktoobrist. Varem pole midagi taolist ette tulnud. „Tekib ebameeldiv pinge, valu, nagu selgroog läheks katki,” kirjeldab ta oma ebameeldivusi.

Igaühe valu ongi omamoodi. „Valu on enamasti alaseljas ja algab peale kolmandat või neljandat tundi ning annab tunda kuni päeva lõpuni, kui saab natuke puhata,” ütleb Getega samas klassis õppiv Kristi Tiitson. Temalgi pole varem seljaga probleeme olnud, ei koolitunnis istudes ega peale tunde võimlemisega tegeledes. Mõnel on seljavalu pidev ja tuim, teisel terav ja ettearvamatu, kolmandal väljendub hoopis õlavöötmes valusale kohale survet avaldades või pihta minnes.

Istumine pole inimesele omane

Valu esineb küll erinevatel viisidel, kuid põhjus näib kõigile selge. Pikad istumised klassiruumi kõvadel toolidel ei mõju kehale hästi.

„Tunnis pikalt istumise ja seljavalude vahelisest seosest sain aru sellest, et nädalavahetusel kadusid need ära,” selgitab veel üks selja probleemidega õpilane.

Spordimassööri haridusega tervisejuhi eriala omandav Saaremaa gümnaasiumi valikaine õpetaja Elo Jõgi selgitusel on istuv asend inimesele kõige ebaloomulikum, kuid samas ta nendib, et seljavalu põhjuseid on palju ja need on üpris individuaalsed. „Ainult istumisrohket koolipäeva kõikides seljaprobleemides ilmselt süüdistada ei saa, kuid oma osa selles kindlasti on,” ütleb ta.

Nii nagu seljavalul võib olla mitmeid põhjustajaid ja esinemise viise, on sellele ka erinevaid lahendusi. Kui probleem on juba tekkinud, tuleb mõistagi sellega tegeleda. Seljavaludega õpilased on käinud arstide ja massööride juures, teinud iseseisvalt venitusharjutusi või määrinud selga salvide ja õlidega.

Liikuda tuleb

Ravimisest parem oleks loomulikult see, et valusid üldse ei tekiks. Jõgi sõnul on õpilastel endil võimalus koolis veedetud mitteaktiivset aega tasakaalustada enne või pärast kooli meelepärast liikumis harrastades.

„Paratamatult on palju asju vaja teha ühe koha peal ja tihti istudes, eriti kooliõpilastel,” tõdeb Jõgi, „kuid liikumisega saab luua kehale valmisolek päevane istumist nõudev aeg koolis paremini vastu pidada.”

Koolipäeva vältel on soovitatav end liigutada ja vajadusel mõned väiksed venitused teha. Kuid seda mitte vaid vahetundides liikudes, liigutada tuleks ka tunni ajal.

75 minutit järjest istuda ja keskenduda tunni teemale võib vahel olla päris keeruline ning seetõttu on tunnis tehtavad liikumispausid väga olulised. Sellised pausid ei ole head vaid liikumisaparaadile, vaid parandavad ka keskendumisvõimet ja teevad ajule justkui väikese laadimise, aidates pea klaariks saada.

Elo Jõgi sõnul on 1–2 minutilised sirutus-, venitus- või muud väljalülituspausid nii pika tunni puhul lausa hädavajalikud.

Õpetajad saavad aidata

Oma tunde planeerides liikumispause silmas pidav Saaremaa Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Getter Must arvab, et eriti hea on liikumispaus siduda tunni teemaga. „Leian, et tegelikult tuleks pea igas tunnis õpilastele sirutamiseks see hetk anda,” ütleb ta. Liikumispausi läbiviimise vajadus oleneb tunni olemusest: „Näiteks eesti keeles on suures osas ülesannete lahendamine ja tund nõuab eraldi liikumispause. Kirjanduses jällegi on palju rühmatöid, kus liikumine tuleb iseenesest sisse,” võrdleb ta ning toob veel välja, et pikkade kirjutamistööde puhul ei ole paus sobilik, sest siis jookseb iga õpilase mõttelõng erinevalt ning ühine paus võib selle katkestada.

Emakeeleõpetaja mõistab hästi, miks liikumispausid vajalikud on ning püüab neid tundides erinevalt korraldada. „Kõige lihtsam viis on paluda õpilastel lihtsalt püsti tõusta ning sirutada. Teinekord on hea kasutada liikumispauside juures muusikat või erinevaid ainealaseid ülesandeid koos liikumisega.” Eriti hea viisina toob ta välja juba mainitud rühmatööd, mis nõuavad gruppidesse kogunemist ja seeläbi õpilased liikuma paneb.

Teistmoodi lauad aitavad

Saaremaa Gümnaasiumis on mõnes klassis tagumises reas kõrgemad lauad, mille taga saab õppida püsti seistes või kõrgema tooli peal istudes. See on hea vaheldus tavalistele laudadele-toolidele, kuid seda võimalust jagub vähestele. Paljud on sellest vaid kuulnud ning neil pole sellises klassis isegi ühtegi tundi. Kel selliste laudadega klassis ka tunnid on, ei saa seda võimalust ikkagi alati kasutada, sest need kohad hõivatakse esimeste seas.

Gete Kasinal on ühel korral õnnestunud kõrge laua taga õppida ning tema arvates oli väga mõnus tunnis seista. „Neid laudu võiks rohkem olla küll,” arvab ta.

Kristi Tiitson arvab, et väga mõnus oleks tunnis veidi aega püsti seista. Tal ei ole kõrge laua taga istumise võimalust olnud, kuid mainib, et abi on olnud ka füüsika klassi keerlevatest toolidest, sest need on tavalistest toolidest mugavamad. „Kui muutun kangeks, on võimalus tooliga natuke keerutada, mis enamasti isegi aitab,” kommenteerib ta. Riiklikud liikumissoovitused noortele on vähemalt 60 minutit keskmiselt aktiivset liikumist päevas. Lisaks 2–3 korda nädalas intensiivsemat tegevust. Niisiis on oluline, et igaüks vaeva näeks ja tahaks ise end aidata. Eesti koolisüsteem on Elo Jõgi sõnul astunud mitu suurt sammu liikuvama koolielu poole, kuid ta usub, et eelkõige algab muutus igast inimesest endast ning valmisolekust teha asju teisiti, kui seni on harjutud. Seda nii õpetajad kui ka õpilased.

Categories
Õpetaja

Koit teeb seda, mis meeldib

Ainus veidigi kehvem omadus õpetaja Koit Simso juures paistab olevat asjaolu, et kui õpetajate toas midagi magusat saadaval on, sõbruneb ta sellega jäädavalt. Teisalt pole ju nii hea inimese jaoks kahju.

Koitu kiidavad kõik. Tal olevat justkui mitu palet. Ühel poolt rahulik sõbralik kannatlik ja toetav õpetaja, kes oskab vajadusel olla ka karm. Positiivne ja realistlik mees.

Liiga pehme

Koit ise arvab, et ta on liiga pehme. „Tahaksin olla karmim,” naerab ta. Õpilane Oliver Oolup arvab, et isegi kui õpetaja on leebe, tuleb asjad ära teha ja hea hinde vääriline olla.

Õpilane Kendro Veskimeister ütleb, et nii õpetaja kui ka juhendajana on Koit pigem kannatlik, ei istu otseselt kukil, kuid on üleüldiselt mõõdukalt asjalik. Vajadusel võib ta Kendro sõnul olla väga energiline.

Õpetaja Andra Allmägi on kaasmentorina justkui või sees. „Hea saak!” ütleb ta Koidu kohta.

Juba esimeses mentortunnis pandi koos klassiga paika, et Andra on kuri ja Koit on hea. „Olen õnnelik, et klassi ees on õpilastel võimalus vaadata sellist pruunisilmset meeldiva naeratusega inimest, samal ajal, kui teine kõrval uriseb,” kirjeldab Andra ja kiidab Koitu ka selle eest, et ta paberimajanduse alati korras hoiab.

„Tihti ei saa ma aru, kuidas mõnel inimesel saab oma kohustusest ükskõik olla,” ütleb Koit, kes on ülimalt kohusetundlik.

Kuhu kaovad kommid?

Kiituse kohta arvab ta, et tegelikult kõik tema juures nii roosiline ei ole: „Arvan, et olen päris jäärapäine. Isegi kui alternatiivsed variandid on ka head, kipun enda seisukoha juurde jääma.”

Õpilane Ermo Nõmm tõstab Koidu juures esile tema vastupidavust. Ta ütleb, et Koit on talle eeskujuks oma sitkusega, inimene, kes jõuab palju. Koit ise on sellise jutu peale meeldivalt üllatunud.

„Tegelikult on ajast kogu aeg puudu! Saaremaale tagasi kolides on olnud raske leida aega töö, pere ja hobide jaoks. Et kõike seda suudaksin, ei tea siiamaani, kuidas pean asjad sättima. Tunnen, et tahaks veel enamatki teha,” kurdab ta.

Õpetaja Getter Must on aga avastanud, et Koit on üks paras maiasmokk: „Alati, kui õpetajate tuppa on toodud midagi magusat, siis võib seal tiirlemas näha ka Koitu, kellel nägu naerul.”

Koit muigab, et eks ta ole juba vahele jäänud jah: „Enamik õpetajaid on seda minu juures tähele pannud.”

Plaan peab olema

G2.m klass kinnitab, et Koit ei vaja asjade planeerimiseks palju aega – kõik valmib käigu pealt. „Koit on nagu ühele õigele spordimehele kohane kiire reageerija. Spontaansus vast iseloomustabki teda kõige paremini,” kinnitavad Triinu Räim ja Liisi Leppik.

Koidule endale ei meeldi tegelikult üldse käigu pealt asju planeerida. Plaani järgi on parem. Improviseerimisoskus tuli kaasa eelmisest töökohast, kus oli kuus kehalise kasvatuse õpetajat ja kunagi ei teadnud, kus saab tundi teha. Plaan B pidi alati olemas olema.

Triinu ja Liisi ütlevad, et Koit on võimeline täitma kõik soovid.

„Näiteks, kui sa Koidu kuuldes mainiksid, et sa tahad saada endale jõehobu, kes sulle hommikul kohvi keedaks, siis võib üsna kindel olla, et ülejäänud päeva tegeleb Koit selle nimel, et sa selle kohvi keetva jõehobu endale saaksid. Ja isegi, kui ta jõehobu kuskilt välja ei suuda võluda, siis presskannu saad sa igal juhul!” toovad Triinu ja Liisi näite.

Nad lisavad, et kui Koit taaskord peaks kuskile hiljaks jääma, siis ei maksa pahandada – te ei pidanud vähemalt hämarikku ootama.

Kõik ei peagi meeldima

Õpilased kiidavad Koitu hea suhtlejana, kes loomulikult oskab ka nalja visata. Õpetaja ise ütleb, et gümnaasiumiõpilastega saad rääkida juba nagu täiskasvanutega, kes saavad asjadest aru ja ei pea mitu korda üle rääkima. Tema kannatlikkust panevat tihti proovile hoopis tema enda kolm last, mitte õpilased.

Saaremaa gümnaasiumiga on Koit rahul. Tegemistel seinu ees ei ole ja kolleegid on toredad ning ühtehoidvad.

Oma töö tegemiseks motiveerib Koitu just see, et ta on leidnud endale elukutse, mis paneb ta silmad särama ja mida ta naudib – ta ei pea tegema midagi vastu tahtmist.

„Kui on asjad, mida ma ei taha teha, siis meenutan endale, et elus ongi palju asju, mida ei soovi, aga need lihtsalt tuleb ära teha.”

Koidule on meelde jäänud oma vanaema ütlus: „Tee, mis sa teed, aga peaasi, et sa õnnelik oleksid!” Seda ta oma elus igapäevaselt praktiseeribki.

Categories
Intervjuu

Halb seksuaalkasvatus – kas pseudoprobleem?

See, kuidas peaks lapsevanem lapsega  või koolides seksuaalsusest rääkima, on alati olnud palju arvamusi tekitanud teema. Kas rääkida muinasjuttu või vastama ausalt lapse küsimusele, on keerukas valik. 

Kuressaare haigla ämmaemand ja noortekabineti nõustaja Marje Altrov arvab, et seksuaaltervis on üks osa sellest, kuidas me oma elus hakkama saame. Sestap on selle õpetamine koolides sama oluline kui ükskõik mis teine aine. Ei saa lootma jääda, et elu ise õpetab. 

Miks me peaks üldse koolis seksuaalharidust pakkuma? Praegu on see inimestele kuidagi väga ebaselge.

See on üks väga suur ja meie elusid väga palju hõlmav osa ja kui me õpime koolis kõiki teisi asju, mis meie elusid hõlmavad, siis seksuaalsus on väga tähtis. Eks iga aineõpetaja arvab, et tema aine on kõige-kõige tähtsam ja mina kui seksuaaltervise nõustaja ilmselgelt arvan ka, et minu aine on kõige-kõige tähtsam. Aga tõepoolest, mina näen, et seksuaaltervis on üks osa selle määramisel, kuidas me oma elus hakkama saame, terve elu kontekstis, ja tänu sellele me loomulikult peame saama selle koha pealt haridust koolist. Mitte lootma, et elu õpetab.

Praegu ongi justkui väga palju jäädud lootma sellele elu-õpetab-suhtumisele või sellele, et äkki me ei saa negatiivseid kogemusi.

Ja, kindlasti, väga paljudel läheb õnneks ja nad ei saagi negatiivseid kogemusi, aga väga paljud meist hakkavad kahjuks maast madalast negatiivsete kogemuste baasil oma elu üles ehitama. Neid kitsaskohti, mis kõik võivad nende elus tänu sellele keerata vale suuna, on päris palju, seega oleks väga tähtis, et me kuuleksime nendest teemadest juba koolis.

Aga kas õpetamine peaks algama kodust või koolist? Mis vanuses? Kuidas?

Seksuaalkasvatus tegelikult hakkab peale lasteaiaeast. Ilmselgelt ei saa olla seksuaalharidus mingi aine, mida me hakkame andma 11. klassist. 

Ma räägin seda, et me peame oma lastele nende kehaosad õigete nimedega ära rääkima juba hetkel, kui nad ise rääkima hakkavad. Suhtumise nendesse kehaosadesse peab olema juba lasteaiast alates normaalne, need ei ole häbiväärsed kehaosad, need ei ole kehaosad, mida me ei tohi nimetada. 

Samas need on kehaosad, mida me peame alati kaitsma, sellepärast, et nendele kehaosadele on kahjuks turg suur. Ühesõnaga, seksuaalharidus hakkab tegelikult juba täiesti titest peale. Esmased kasvatajad on vanemad, õed-vennad, loomulikult lasteaiakasvatajad ja sealt edasi loomulikult koolist ka.

Kas alguses on lubatud ka muinasjutt või peaks kohe ütlema, et on nii, nagu on?

Vasta lapsele, nendele küsimustele, mida ta küsib, ausalt. Ei pea kasutama lapse puhul kõiki kõige täiskasvanulikumaid sõnu. Võib kasutada veidi lapselikke väljendeid, näiteks peenise kohta noku ja vagiina kohta tussu, aga kindlasti mitte rääkida mingit muinasjuttu. Et mingi ussike või mis iganes.

Ka seksi osas, kui tullakse küsima, kust need lapsed tulevad, ei pea rääkima seksuaalsetest aktidest detailselt, küll aga seemnest ja munast ja nende ühinemisest, ja sellest, et selleks peab olema mees ja naine ja nad teevad seda tõenäoliselt intiimses vahekorras. Seda kõike saab ja tohib ja peabki rääkima, sest muidu on laps ühel hetkel segaduses. Rääkimata sellest, et paraku noored on väga õelad. Kui keegi märkab, et noore jaoks on midagi ehmatavat, siis väga kergesti võidakse seda ära kasutada tema kahjuks. Eriti seksuaalsed teemad on midagi, mille põhjal hakatakse narrima, mõnitama.

Ja ka täiskasvanud saavad kuidagi last ära kasutada?

Loomulikult, ära kasutada seda, kui laps ei tea nende asjade sisu. Kindlasti. Ja see ongi põhiline põhjus, miks tuleb asju nimetada õigete nimedega. Lihtsalt reaalsed situatsioonid on sellised, et onu mängib minuga ussi mängu, aga mulle ei meeldi see mäng. Ema arvab, et no mis ussimäng, las see onu mängib seda ussimängu. Tegelikult me räägime peenisest.

Mis on haridussüsteemis Teie arvates praegu seksuaalhariduse osas valesti?

Tegelikult lasteaiaharidus hakkab  minema juba päris heaks, just selles mõttes, et nendest asjadest varem lihtsalt ei räägitud. Väga palju on viimasel viiel aastal räägitud seksuaalharidusest lasteaias, see on saanud kõlapinda ja tänu sellele on paljud õpetajad ennast kurssi viinud ja lastele antakse juba päris head keha-, tunde- ja emotsioonikasvatust. 

Sealt edasi, koolis, läheb asi nüüd üsna lünklikuks. Järjepidevus kaob justkui ära: kes saab mõne tunni, kes ei saa üldse. On noortenõustajad seksuaalkabinetidest, keda saab tundidesse kutsuda, aga ainult osades maakondades, mitte kõigis. Pole lihtsalt sellist spetsialisti ja rahastust. Õpetajad ei julge, ei oska ja ei tea, millisel viisil rääkida. Väga palju on endiselt hirmu, et kui me räägime seksist või seksuaalkasvatusest, siis me õhutame sellega noori seksima või kõiki neid asju tegema, millest me räägime. Me justkui populariseerime homoseksuaalsust või midagi sellist. Neid tabusid on endiselt väga palju ja sellepärast koolis läheb asi veidi käest ära. 

Categories
Essee

Isehakanud gurusid ei maksa rahaasjades usaldada

Globaliseerunud ühiskonna üheks tunnuseks on informatsiooni hea ning lihtne kättesaadavus. Sedasorti infolevik on endaga kaasa toonud ka rahatarkuse kasvu inimeste seas. Vaba raha liigub üha rohkem erinevatesse varaklassidesse, sest inimesed on investeerimisvõimalustest teadlikud ja seega ka riskivalmivamad. Vaadakem kasvõi krüptoraha – ainuüksi sel aastal on investeerijate hulk kasvanud 881% võrra. See näitab tõetruud reaalsust investeerimismaailmas toimuvast.

Gurusid on igal pool

Üks põhjus, miks investeeringud koguvad populaarsust, on kahtlemata raha väärtuse pidev langemine. Inflatsiooninäit Eestis on alates aasta algusest tõusnud jahmatava 8.8%-ni ning finantsekspertide arvates tõus jätkub. Viimati nähti sarnasel tasemel inflatsiooni 2008. aasta novembrikuus, millal teadupärast oli suur majanduskriis. Kas ka lähiajal on kriisi oodata, ei tea keegi öelda. Hetkel aga prinditakse suurel hulgal paberraha, et koroonakriisist hõlpsamini välja tulla. Sellel võib küll olla üllas tagamõte, kuid ei saa eirata ka fakti, et sedaviisi printimine kahandab raha väärtust

Erinevatesse varaklassidesse liigub raha ka tänu sotsiaalmeedia mõjule. Nii TikTok, YouTube kui ka Instagram on täis „investor-gurusid”, kes jagavad erinevaid investeerimisvõimalusi. Tihtipeale jätavad nad aga lihtrahvale mulje, nagu kõik oleks ääretult lihtne ja finantsvabaduse saavutamine ongi ühe kliki kaugusel. Niinimetatud gurud tekitavad enda postitustes inimestes FOMO-tunnet (Fear-of-missing-out) ehk kartust ilma jääda headest võimalusest. See toob turgudele juurde nn „lolle investoreid” ehk inimesi, kes ei tea, millesse nad investeerivad ja loodavad õnnele.

Paraku inimesed kaotavad nii aga suuri summasid, sest gurud, keda nad kuulda võtavad, on sageli omakasupüüdlikud või ise selles valdkonnas harimatud. Sellepärast tuleb olla igasuguse info suhtes kriitiline ja mis peamine – enne investeerimist peab inimene uurima, millesse või kuhu ta oma raha paigutab.

Tohutu meediakajastus

Meediakajastus antud teemal on samuti märgatavalt tõusnud. Kuna tegemist on intrigeeriva valdkonnaga, on meediakanalitel mõistlik seda kajastada – kes ajakirjanikest ei sooviks saada klikke? Loomulikult toob üha suurem kajastus kaasa ka üha suurema rahvahulga. Aastal 2021 oli Eestis kuumaks teemaks IPO-d ehk aktsiate avalikud esmapakkumised. Neid kohtas Balti börsil suurel hulgal – alates Enefit Greenist kuni Hepsorini. Meediakajastus nende promomisel oli tohutu, isegi võhikute kõrvadesse sattusid antud firmade nimed. Kogu kajastus tõi kaasa ka meeletud aktsiate märkimised, Hepsori aktsia märgiti üheksakordselt (!) üle emiteeritava koguse, mis tähendas, et iga investor sai ainult väikese osa oma soovitavast kogusest. See näitas omakorda, et rahvas on kursis võimalustega ning info on läbi erinevate kanalite nendeni jõudnud.

Haritus antud teemal on üha kasvav ning puudub igasugune kahtlus, et investeerimismaailma hoog raugeks. See on pidevalt arenev valdkond ning selle laiahaardelise kajastuse tõttu on ainult tõenäoline, et üha rohkem investoreid siseneb turule.

Categories
Essee

Kas masinad võtavad meie elu üle?

Tehnika ja ühiskond on igapäevases arengus. Selle arengu üks suurimaid mõjutajaid ja toetajaid on tehisintellekt. Tehisintellekt mõjutab meie elu kogu aeg ilma, et enamik inimestest seda tähele paneks. Palju räägitakse tehisintellekti ohtudest, kuid unustatakse, et just tänu robotitele on meie elu muutunud mugavamaks ja lihtsamaks. Tehisintellekt on nagu maailmgi, pidevas muutuses ja see, kuidas robotid meie elu tulevikus täpselt mõjutama hakkavad, ei ole veel täiesti kindel.

Jäljendab inimaju

Selleks, et tehisintellektist rääkida, tuleb algselt paika panna mõiste tähendus. Tehisintellekt ehk inglise keeles artificial intelligence (AI) on lühidalt öeldes masin, millel on inimesele omased võimed, näiteks õppimine ja mõtlemine.

Teeviit kirjeldab tehisintellekti kui robotit, mis kasutab piisavalt intelligentset tarkvara, täidab piisavalt keerulisi ülesandeid ning oskab reageerida muutustele keskkonnas. Sõna „tehisintellekt” tuli esmakordselt kasutusele 1957. aastal toimunud konverentsil, mis leidis aset Inglismaal Dartmouthis. Sellel konverentsil pandi paika ka tehisintellekti neli eesmärki: saada arvutid lahendama ülesandeid, mida seni on suutnud lahendada ainult inimesed, inimeste võimete täiendamine arvutite abil, panna arvutid kasutama inimeste poolt räägitavaid keeli ja looma ning mõistma uusi mõisteid.

Tartu Ülikooli keeletehnoloogia professor Mare Koit ütleb, et kõik need eesmärgid on praeguseks ka vähemalt minimaalsel määral täidetud. Lisaks toob ta välja, et ajalooliselt on tehisintellekti loomisel arenenud välja kaks lähenemisviisi: üks keskendub inimaju ehituse jäljendamisele, sest see on ainus objekt, mis suudab mõelda, ja teine keskendub sellele, et tehisintellekt reageeriks nagu inimaju ning usub, et aju ehitus pole oluline. Mõlemad viisid arenevad ning muutuvad üksteise kõrval paremuse poole.

Lisaks jagatakse tehisintellekti laias laastus kaheks: kitsas tehisintellekt ja tugev tehisintellekt. Kitsas tehisintellekt iseloomustab roboti suutlikkust töötada mingis kindlas valdkonnas, selle näiteks võib tuua arvutid, mis on suutelised mängima inimese vastu kabet. Tugev tehisintellekt iseloomustab roboti võimet tulla toime erinevate raskemate ülesannetega. Need on tavaliselt inimeste moodi mõtlevad robotid.

Oleme alles alguses

Tänapäeval oleme jõudnud neljanda tööstusrevolutsioonini ja iga uue asjaga käib kaasas ka hirm. Tehisintellekt on jõudnud üpris kaugele, kuid võrreldes praegust seisu tuleviku võimalustega, oleme alles alguses. Praeguseks on igas eluvaldkonnas näha robotite ja masinate mõju nii inimeste töökeskkonnale kui ka tavalisele igapäevasele suhtlusele.

Noored eelistavad helistamise asemel sõnumite saatmist. Seda saab praegu teha juba vaid virtuaalse assistendi, näiteks Apple Siri, abil, kes inimese öeldu automaatselt sõnumiks ümber vormistab. Otsingumootorid arenevad inimeste otsingute pealt ja pakuvad üha täpsemaid tulemusi. Paljud süsteemid aitavad märgata küberohte ja neid tõrjuda.

Need robotid muudavad elu inimeste jaoks üha lihtsamaks ja teevad inimesi üha laisemaks, kuid toovad endaga kaasa ka hirmu. Teadlaste hinnangul on tehisintellekt hetkel inimeste jaoks täiesti ohutu ja masinate isemõtlemisest ollakse veel aastakümnete kaugusel. Siiski liigutakse sellele samm-sammult lähemale, näiteks on praeguseks olemas juba isesõitvad Tesla autod.

Võtavad inimestelt töö

Tehisintellektiga seonduvad hirmud ei ole tekkinud tühjast kohast ning nende taga on üha kiirem robotite areng. Kui tehisintellekti on mõeldud jäljendama inimese aju, siis kuidas saame kindlad olla, et see ei arene inimestest targemaks?

Ei ole veel teada, kuidas hakkavad tulevikus valmistatud robotid suhtuma inimestesse ning kuidas see suhtumine hakkab mõjutama maailma. Kui inimesed hakkavad lootma ainult robotite peale ja lakkavad ise mõtlemast, siis hakkab inimeste intelligents alla käima, sest aju treenimata jätmine vähendab mõtlemisvõimet.

Tehisintellekti arenguga kaasneb ka pidev töökohtade kaotus, sest robotid teevad traditsiooniliselt inimeste poolt tehtud tööd ära palju kiiremini ja odavamalt. Selleks, et inimesel sellisel tööturul võimalus oleks, tuleb pakkuda konkurentsi robotitele kas kiiruse, efektiivsuse või odavuse kaudu. Üha enam robotitele keskenduvas ühiskonnas võib see aga osutada inimestele raskeks ja peaaegu võimatuks. Lisaks võime mingi hetk jõuda punkti, kus tehisintellekt teab inimeste eraelu ja tööelu kohta kõike ning kui tehisintellekt saab inimesega sama targaks, ei pruugi see olla enam usaldusväärne, sest suudab teha otsuseid iseenda eest ja enda heaks. Selle tõttu tuleb pöörata äärmiselt palju tähelepanu tehisintellektiga seonduvale turvalisusele ning kindlustada, et tehisintellekt ei välju kunagi inimese kontrolli alt.

Lihtsam elu

Kuigi väga palju keskendutakse just tehisintellektiga seotud murekohtadele, siis unustatakse tihti, et tehisintellekt on muutnud inimeste elu palju lihtsamaks ning ka turvalisemaks.

Hetkel on tehisintellekt veel ise mõtlemisest ning nn maailma ülevõtmisest väga kaugel ja sellepärast on enamik hirme, mis sellega seonduvad, vaid inimeste endi mõttes kinni. Tehisintellekt võimaldab meil saada täpsemaid otsingutulemusi ja viia kohale pakke lihtsamalt ning kergemalt, näiteks pakirobotite abil. See kõik on muutnud inimesed mugavamaks, aga seda pigem heal viisil, sest elu on lihtsam kui enne.

Tehisintellekt on kasutusel peaaegu igal pool ning selle eest ära joosta ja peitu pugeda ei ole mõtet. Tulevikus aitab robotite arendamine kaasa ka inimeste turvalisusele. Bernard Marr toob välja, et robotid saavad tulevikus üle võtta ohtlikumad tööd, mida tehes inimesed tihti oma eluga riskivad ja see võimaldab paljudele töölistele turvalisemat töökeskkonda.

Hetkel ei ole robotid siiski suutelised olema loomingulised ja just see eristab neid inimestest. Kõik praegu kasutusel olevad tehisintellekti esindajad on programmeeritud tegema ühte kindlat tegevust ja nendest piiridest need välja minna ei saa. See kindlustab, vähemalt praeguseks hetkeks, ohutuse ja turvalisuse, mille pärast tihti mures ollakse. Tehisintellekt on aidanud kaasa küberkaitse arenemisele ja on võimeline takistama paljude pahatahtlike rünnakuid, et tagada süsteemide turvalisus ja kindel kaitse.

Arvamusi seinast seina

Tehisintellekti võimalused tulevikus on lõputud, aga tähtis on pöörata võimalikult palju tähelepanu inimeste turvalisuse tagamisele. Filosoof Nick Bostrom võrdleb tehisintellekti arengut 18.–19. sajandil alanud tööstusrevolutsiooniga ja väidab, et tehisintellekti areng järgmise 50 aasta jooksul tuleb väga kiire. See tähendab, et üha rohkem hakkab inimeste eest tööd ära tegema tehisintellekt ja inimesed peavad hakkama sellega kohanema. Tulevikus pannakse kindlasti rõhku tehisintellektiga seotud erialadele, nt insener, ja just nendest saavad ametid, mis toovad inimestele kõige rohkem tulu ja kindlustavad hea töökoha. Kindel on see, et tehisintellekti areng ei peatu niipea ja see hakkab mõjutama meie kõigi elu üha rohkem.

Tehisintellekt mõjutab meie elu igapäevaselt. Sellel teemal on palju lahkarvamusi. On inimesi, kes on üha tehisintellekti ja mugavuse poole suunduva ühiskonna poolt, ja on inimesi, kes arvavad, et inimese moodi mõtleva tehisintellekti loomine tuleb peatada, et tagada kogu inimsoo turvalisus. Siiski ei mõjuta kumbki neist arvamustest robotite loomise kiirust ja selle arendamine jätkub aina jõudsamalt. Kindlasti on tehisintellekti juures peamisteks ohtudeks just hirm selle ees, et robotid muutuvad varsti targemaks kui inimesed. Seda pole siiski veel vaja karta ja praegu olemasolevad robotid on mõeldud tegema ühte kindlat tööd ning need ei suuda sellest rutiinist välja murda. Tuleviku koha pealt ei saa veel kindel olla, kui kaugele ja kui kiiresti tehisintellektiga jõutakse, aga hirmude tõttu ei tohiks seada kahtluse alla selle teadusvaldkonna vajalikkust inimeste ja ühiskonna edenemises.