Rubriik: Arvamus

Gümnaasium on aeg, mil tehakse endale juhiload. Tihti tuleb üles arutelu, kas autokoolis käimine segab õppimist ja kas ei võiks autokooli teooria olla koolis valikkursuseks.

Saaremaa gümnaasiumi puhul oleks teooriakursuse puhul tegu selle pakkumisega 175 õpilasele ühes lennus. Silmapiiri küsitluse järgi, mis viidi kolmes lennus, toetaks seda mõtet koguni 89% küsitletutest. Seda eesmärgiga, muuta koolis- ja autokoolis käimise ühildamine veidi lihtsamaks. Samas 45% vastanutest leidis, et neile ei kahes koolis õppimine raskusi tekitanud.

Koolijuht Ivo Visak ei ole idee vastu, et õpilased saaksid autokooli teooriaosa omandada kooli arvelt. Probleem tekib tema sõnul sellest, et kui anda taoline suur võimalus ühele autokoolile, on see teiste kohalike autokoolide suhtes ebaaus, kuna suur osa turust läheb vaid ühele ettevõttele. Autokoolil, kes on läbi kooliprogrammi andnud õpilastele teooriat, on kohe suurem eelis saada nad ka oma sõidutundidesse.

Visak leiab, et sellisel puhul läheb kool, kui haridusasutus liiga erasektori kandadele. Kool teeb niimoodi küll enda noortele head, kuid arvestama peab ka sellega, kuidas see mõjub erasektori sama teenuse pakkujale.

“Küsimus on pigem Saaremaa turu-eetikas, kui tahtmises” arvab Ivo Visak.

Paljud õpilased tõid küsitluses siiski välja, et sõidutundide aegu on keeruline klapitada kooli tundidega ilma, et peaks mõnest tunnist puuduma ning neil on selle tõttu tekkinud probleeme õppetööst mahajäämisel.

Kooli direktor sõnas selle peale, et ARKi eksami osas on kool väga mõistlik. Vabade tundide ning tunniväliste tegevuste osas on õpilasel endal õigus planeerida oma aega, otsustades, mis on talle hetkel olulisem. Kui õpilane tunneb, et tal on kindel vajadus teha ära juhiload, peab ta oma aega vastavalt planeerima.

“Gümnaasiumiharidus on kõige olulisem” märgib Ivo Visak ja leiab, et kui õpilane peab valima koolikohustuse täitmise ja autokooli tundi, siis koolijuhi seisukohalt on tema jaoks oluline, et õpilane täidaks oma  kohustust, mille ta on võtnud vastu Saaremaa gümnaasiumisse astudes.  Autokooli juhtidelt ootab Visak koolijuhina mõistvat suhtumist- pakkuda õpilastele pärast tunde rohkem aegu, teades, et nendel on koolikohustus.

Küsitlustes tundis Silmapiir huvi ka selle vastu, kuidas autokoolis hakkama saadakse. Üle poolte vastanutest, ehk 55.2% vastanutest sooritas eksamid esimese korraga, kuid ülejäänutest kukuti kõige rohkem läbi autokooli teooriaeksamil (55.9% ) ning maanteeameti sõidueksamil (44.1%).

Sõiduõpetaja Priit Kald leiab, et tase õpilaste tase peabki erinev olema ning tema jaoks on hoopis olulisem, et õpilane tuleb tundi entusiasmiga.

 “Autost lahkudes on hea naeratada, kasvõi läbi pisarate!” sõnab Kald. Sõiduõpetajana austab ta väga neid õpilasi, kes käega ei löö ning julgevad teha vigu ja küsida küsimusi- see näitab õpilaste enda huvi.

Vabatahtlikult jääauku ronimine on saamas eestlaste rahvuslikuks harrastuseks. Saaremaa gümnaasiumiski on neid, kes heal meelel torkivalt külma vette ronivad.

Jaanuarikuu lõpp pole kaugel. Seega südatalv. Keskpäeva paiku on õues paar miinuskraadi ning puhub eriti kõle tuul, mistõttu on ainüksi õues olemine üpriski ebameeldiv tegevus. Iga normaalne inimene tahaks sellise ilmaga pigem olla toas soojas.

Titerannas külma tuule käes olles hakkab isegi sooja jopega külm ning peas hakkavad ringi käima mõtted, et kas ma üldse tahan miinuskraadidega vette minna.

Aga minema peab. Võtnud riided seljast, hakkab õues tuule käes lausa ebamugav. Keha väriseb ja hambad plagisevad, kui astun sadama kai redelist jääkülma vee suunas.

Varsti puudutan jalgadega vett, hingamine ja pulss kiirenevad, aga tuleb jätkata – tagasiteed enam ei ole. Olengi vees ja  tunnen, et keha on šokis, aga olen veel elus ja teadvusel.

Regulaarsetele talisuplejatele jääauku minek sellist šokki kaasa ei too, kuid positiivse kogemuse annab. Samas tuleb külma veega olla ettevaatlik.

Laur Palijenko alustas talisuplust kaks aastat tagasi, kui õde ta kord karastama kutsus. Alguses oli see traditsiooniks vaid aastavahetusel või vabariigi aastapäevadel, kuid mida aeg edasi seda tihedamini Laur jääkülmas vees käima hakkas.

---

Lisaks teeb külmas vees suplemine hiljem meeleolu kõvasti paremaks ning üleüldiselt on stressirohked olukorrad talutavamad, sest oskad enda mõistust juba eelnevate kogemuste põhjal rohkem valitseda.

Laur Palijenko

---

“Veidike ekstreemsemad tegevused mulle ka istuvad,” räägib Laur. Cariina Latkin, kes on talisuplust harrastanud juba kolm aastat, tõdeb, et tänavu ei ole ta väga tihti jääauku jõudnud, kuigi varasemalt on jõudnud ta käia jääaugus lausa mitu korda nädalas. Tahaks paarist korrast kuus rohkem, aga kiire elutempo seab omad piirid.

Laur märgib, et iseenesest ei ole talisuplus väga aeganõudev tegevus.  “Heal juhul võtab kogu protsess umbes 20 minutit,” selgitab ta. Selle aja leiaks tema sõnul iga päev, kuid Laur eelistab kuulata enesetunnet ja supelda siis kui keha seda nõuab.

Pärast talisuplusharrastusega alustamist on Lauri sõnul külma lihtsam taluda, nii jääaugus kui ka tavaelus. “Lisaks teeb külmas vees suplemine hiljem meeleolu kõvasti paremaks ning üleüldiselt on stressirohked olukorrad talutavamad, sest oskad enda mõistust juba eelnevate kogemuste põhjal rohkem valitseda,” ütleb Laur.

Cariina lisab ka omalt poolt, et  tänu talisuplus harrastusele naudib ta rohkem mugavustsoonist välja tulemist ning on hakanud seda tunnet otsima ka teistest tegevustest.

Uutele jääauku tulijatele soovitavad nii Laur kui ka Cariina võtta kaasa kaaslane, et oleks kedagi, kes aitaks nii moraalselt kui ka füüsiliselt, kui peaks olukord seda nõudma. Cariina soovitab kaaslaseta alustajatel käia näiteks ühisujumistel, mis toimuvad näiteks jõulude, uue aasta või vabariigi aastapäeva paiku.

Samuti väidavad mõlemad, et esimene kord talisuplema minnes peaks asja rahulikult ja keha sisetunde järgi. “Soovitaksin vees olles kella mitte jälgida, vaid nautida seda tunnet ning olla vees nii kaua, kui tunde järgi mõnus on,” ütleb Cariina.

Enne taliujumist soovitab Laur alustada kas külma dušši või vanniga, sest üldjuhul on vee alt välja tulles tuba soe ja vee temperatuuri saab ise vastavalt vajadusele reguleerida. “Jälgid oma hingamist ja teadvustad, et esmamuljel hirmus külm on tegelikult talutav ja mängu osa,” tõdeb Laur.

Eesmärkide seadmine on midagi, mida oma eraelus olen juba kaua tähtsaks pidanud. Kooli ja tööga seonduvat pole ma varasemalt veel süvenenult eesmärgistanud.

Osaliselt on põhjuseks teadmatus oma pikaajaliste plaanide suhtes (sest eesmärgid peaksid alati olema kooskõlas pikas perspektiivis soovituga), teisalt ka selle mitte nii tähtsaks pidamine võrreldes isikliku eluga. Kuid sel aastal põimin kergelt sisse ka midagi uut – karjääriga seonduvat.

Kuna usun kindlalt, et igasuguste valikute ja plaanide eduka tegemise eelduseks on hea enesetundmine, seadsingi esikohale enda ja oma väärtuste parema tundmaõppimise. Veebilehel endastkaugemale.ee selgitatakse minu arvates äärmiselt selgelt kujundite abil lahti, miks on inimesel vaja tunda enda soove, unistusi, kalduvusi ja seda kõike arvesse võttes valida, kuhu poole liikuda. Ehk ei olegi alati hädavajalik seada väga konkreetseid ja rangeid sihte, vaid just teadvustada põhiväärtuseid. Leian ka, et väärtuspõhine elu on palju nauditavam ja pikas plaanis jätkusuutlikum kui eesmärgipõhine. Sellisel juhul kaob ära hirm vigade ees.

Teiseks sihiks valisin tasakaalu kodu ja kooli (ja töö) vahel. Nagu on ilmselt mõistetav paljudele gümnaasiumi õpilastele, võivad piirid õppimise ja muu aja vahel märkamatult häguseks muutuda. See on negatiivne, kuna inimene, eriti, kui tal on kõrged ootused, võib tunda süütunnet ja stressi, kuna ei tunne, et teeb kunagi midagi piisavalt. Nii võib omakorda tema efektiivsus tegutsemisel langeda, nagu ka heaolu enesetundes, väidab Katie Styzek oma artiklis.

Viimane seatud sihtidest, millest kirjutan, on tähelepanu pööramine inimsuhetele. Inimesed on oma loomult sotsiaalsed loomad, mõni küll naudib rohkem ja mõni vähem teiste liigikaaslastega suhtlemist. Iseennast loen teiste hulka. Naudin küll teatud inimestega koos olemist ja teatud tüüpi suhtlusolukordi, kuid osakaalult suurema moodustavad sellised, millest mul on parimal juhul ükskõik.

Samas tean, et ühiskond väärtustab inimsuhteid ning mõistan, et pragmaatiliselt võttes on sellel omad boonused. Otsides internetist infot, sattusin Minnesota ülikooli kodulehele, kus seisab artikkel nelja positiivse aspektiga, mis kaasnevad tervislike suhetega. Need on pikem eluiga, parem stressiga toimetulek, tugevam tervis ja rikkam tunne. Teiselt poolt vähest sotsiaalset toetust seostatakse depressiooni, nõrgema immuunsüsteemi ja kõrgema vererõhuga. Eelnimetatud põhjuste nimel panustada näiteks sõprussuhetesse tundub ausalt öeldes päris isekas, kas pole? Aga selline inimkond ongi – alati enda hea eest väljas. Nii ka mina.

Kokkuvõtteks leian, et seatud eesmärgid on põhjendatud ja minule isiklikult olulised. Need mõjutavad minu elukvaliteeti ja sihipärasust täitmise korral ilmselt kogu elu vältel. Pean sihte teostatavateks ja mitte liiga kitsendatuks, natuke jääb mänguruumi ka.