Seekordses Silmapiiris on mitmes loos juttu sellest, et õppetöö ei tohiks olla ülemäära range ja piiridesse surutud.
Klassiruumis peab olema õpilasel turvaline ka siis, kui ta eksib. Vigadestki õppimine on õppimine. Vahel isegi tulemuslikum, kui raamatutarkust tuimalt pähe tagudes.
Mõni asi ei saagi raamatutest selgeks. Keel hakkab vahel hoopis paremini külge seda kuulates või selles vesteldes. Esialgu kindlasti kõigest mitte aru saades ja kindlasti ka vigadega rääkides. Kui tulevad oskused, tekib ka huvi ja uudisihimu.
Just uudishimu on see, mis inimesi ikka silmapiiri taha piiluma on pannud. Jällegi ei või me ju iial teada, mis seal on. Võib-olla oli millegi tegemine viga, võib-olla mitte. Kes ei tee, see ei saa ka teada.
Silmapiir läheb ka suvepuhkusele. Sügisel juba uued lood ja loodetavasti ka palju uusi tegijaid.
Põhjus, et venelased ei taha koolis eesti keelt õppida, ei seisne vaid nende tahtmatuses või viitsimatuses. “Viga on süsteemis,” leiab Saaremaa Gümnaasiumi õpilane Käti Saar, kes kuu venekeelses koolis vahetusõpilaseks oli. Keeleõpe tuleb teha nii huvitavaks, et noor ise tunneb soovi ja vajadust riigikeel omandada.
Eesti Vabariik on olnud nüüdseks iseseisev riik juba üle 30 aasta. Kogu selle aja vältel on olnud riigikeeleks eesti keel, kuid ometi on ikka veel tänases Eestis probleemid eesti- ja venekeelsete inimeste lõimumises, mis eriti teravalt löövad välja hariduses.
Õpilastel, kes elavad siin, kuid ei räägi piisavalt heal tasemel eesti keelt, on keeruline saada sisse ülikoolidesse, kandideerida töökohtadele, saada samal tasemel infot keele oskajatega. Tahes-tahtmata tekib küsimus, miks jäetakse vähemuses olevad noored raskemasse seisu kui teised?
Riik riigis
Kristi Soopalu õpetab Tallinna Mustjõe gümnaasiumis eesti keelt teise keelena. Ta arvab, et koolide keelte valiku teema on poliitiline, aga usub siiski, et vene koolide eestikeelseks viimine tõstaks oluliselt õpilaste keeletaset ning oleks ka kultuurilises vaates oluline. Filmidest ja raamatutest on küll võimalik osa saada tõlke teel, aga parima mõistmise jaoks on hea tarbida kultuuri originaalkeeles.
“Ma olen alati neile öelnud, et teil on nagu kaks paralleelset maailma ja sinna ühte maailma, eestikeelsesse, nad ei saa, kui ei oska eesti keelt. Nagu riik riigis, kultuur kultuuris,” räägib Soopalu. Kindlasti peab arvestama sellega, et õpilastel jääks alles oma kultuur ja taust – sunniviisiliselt kellelegi uut identiteeti peale suruda ei saa. Inimese eneseteadlikuse jaoks on oma päritolu tundmine olulise tähtsusega.
Teadagi keerulise eesti keele õppimiseks peab noortes tekitama motivatsiooni. Kristi Soopalu ütleb, et kõigepealt tuleb tundi õigesti alustada. Tuleb küsida küsimusi nagu “Mis on sinu eesmärgid?” ja “Kui palju eesti keelt sa vajad?”. Sellised küsimused panevad mõtlema ning sõnastama oma sihte. Motiveeritud õpilane tegutseb palju sihipärasemalt, ta otsib ise võimalusi arenemiseks, kontrollib keelereegleid ja on tunnis aktiivsem.
Õpe peaks olema vabam
Eesti keelt teise keelena õppiv Margarita Bukatyu leiab sarnaselt õpetajale, et kool ei peaks liigselt keskenduma formaalsele ja grammatilisele keelele, vaid kaasama kindlasti n-ö elulist keelt, nagu släng.
“Olemegi võtnud ette, et õpetaja on õps, matemaatika on mata ja direktor on dire, ja siis on see nende jaoks põnev,” toob õpetaja näite. Mõnikord vaadatakse, kuidas eestlased omavahel näiteks Messengeris kirjutavad. “Õpetaja Kristi, aga mis see tähendab, miks nad nii kirjutavad?” iseloomustab õpetaja keelehuviliste õpilaste lähenemist.
Margarita nendib, et tema eelmises koolis oli keeleõppele lähenemine hoopis teine. Nii nagu tema sõnul ka paljudes teistes vene koolides, õpiti seal keelt põhiliselt tekstide lugemise, tõlkimise ja grammatika teel. Suulisele osale hakati keskenduma alles põhikooli lõpueksamiteks valmistumisel. Rääkimiskogemuse puudumise tõttu tekkis paljudel õpilastel hirm, et üldse midagigi öelda. Kasuks ei tulnud ka suhtumine, et kui õpilane pole endas kindel, siis on parem üldse mitte rääkida. Sellise suhtumisega hirmutatakse õpilane koolis juba niivõrd ära, et riigikeele õppimisest ei tule midagi välja.
Margarita, kes ise nimetab ennast eesti keele fänniks, leiab, et parimad viisid uue keele õppimiseks on oma emakeeles rääkijatega suhtlemine ja õpitavat keelt rääkivate inimeste maailma sisse sulandumine. Ta ütleb, et koolis võiks olla igal õpilasele võimalus saada suhtlus-keelepraktikat kas näost näkku või veebi teel.
“Aga kui pole sellist võimalust, siis võiks vaadata näiteks filme, kuulata muusikat. Ja mitte vana kirikumuusikat või midagi sellist, sest siis hakkavad lapsed vihkama mitte ainult muusikat vaid ka keelt, sest nad seovad need omavahel,” arutleb Margarita, et õpetajatel lasub suur vastutus: panna laps keelest huvituma. Kui esmamulje jääb vastumeelseks, on tõenäoline, et õppija enda panus jääb väikeseks ja keelt selgeks ei saa.
Margarita rõhutab ka eneseväljendusoskuse tähtsust. Praeguseks on ta jõudnud oma eesti keele oskusega juba nii kaugele, et tunneb, kuidas suudab vabalt rääkida. “Ma tahan õppida uusi sõnu, mitte grammatikat. Grammatikat saab õppida kunagi hiljem. Aga just uusi sõnu, et ma võiksin rääkida oma vaadetest, oma mõtetest.”
Ta ütleb, et suulise osa harjutamine võiks olla koolis suurema osatähtsusega. Vähemalt üks kord nädalas peaks tegema tunnis monolooge või dialooge. Kusjuures õpetaja roll peaks siis olema julgustav kuulaja, kes keskendub jutu sisule, mitte liialt grammatilistele vigadele. Õpilane tahab tagasisidet mitte ainult vigadele, vaid ka oma vaadetele ja mõtetele ning nende väljendamisoskusele. Huvitavad peavad olema ka teemad, millest räägitakse. Ainult poliitikast rääkimine võib muutuda tüütuks, seevastu küsides õpilastelt neid huvitavate teemade kohta, nagu teeb seda õpetaja Soopalu, muudab tunnid interaktiivsemaks.
Näpuga näitamine edasi ei vii
Käti Saar
Eesti keele võõrkeelena õppimine ei ole sugugi kergemate ülesannete killast. See, kui me näitame näpuga ja ütleme kommentaare, nagu “õppigu enne eesti keel ära” või “mingu siis Venemaale, kui keelt ei õpi”, ei vii mitte kedagi edasi. Probleem ei seisne ainult venekeelse elanikkonna tahtmatuses või viitsimatuses, asi on süsteemis eneses.
Kui tahame edasi minna ühtsena, tuleb üle astuda keelebarjäärist ja väljuda mugavustsoonist. Need on vaid väikesed erinevused, mis meid eraldava kraatri nii suureks on kiskunud, ja need on vaid väikesed sammud, mille kaudu on võimalik teha imesid.
Võimalik, et juba järgmisel aastal kolivad Saaremaa Gümnaasiumi katusele elama mesilased. Keskonnasõbralike eluviiside propageerijana tuntud koolis on plaan igatahes mõtlemiseks võetud.
Utoopia mesilaste koolimaja katusele viimine ei ole, leiavad nii linnamesindust tundev ökoloog, koolijuht kui ka mesinik.
Kasu peab olema laiem
“See on täiesti võimalik, küsimus on selles, kes neid hooldama hakkab,” sõnas Saaremaa Gümnaasiumi juht Ivo Visak, et praegu tulebki teema lahti mõtestada ja leida lahendus, kuidas mesilaste pidamine toimuma saaks. Oluline on ka õpilaste endi initsiatiiv.
Ka mesinik Ergo Oolup on samal arvamusel ning leiab, et korraliku plaani olemasolul võib see mõte vilja kanda, kuna nii Tallinna kesklinnas kui ka välisriikides, näiteks Melbourne’s Austraalias, peetakse edukalt katusel mesilasi. “Inimesel on võimalik loodusele midagi tagasi anda ning seda mõista,” rääkis Oolup.
Linnamesilaste teemat hästi tundev ökoloog ja Rakvere riigigümnasiumi direktor Liisa Puusepp uskus, et kui koolimaja konstruktsioonid võimaldavad mesitarusid katusele panna, siis otseseid takistusi olla ei tohiks.
Kuna Saaremaa Gümnaasium paneb rõhku rohelisele mõtteviisile, tooks mesilaste katusele toomine õpilastele kasu, kuna see aitaks tuua looduse noortele käega katsutavaks. Ergo Oolup ütles, et mõistlik oleks hankida ka korralik kaamera, millega mesilinnud oleks lähemalt jälgitavad.
Mesinik Ergo Oolup tutvumas Saaremaa Gümnaasiumi katusega.
“Lõpp-produkti ja protsessi ühendamine õppetöös muudaks asja tervikuks,” sõnas Oolup.
Kindlasti tekib küsimus, kuidas inimesed ja mesilased linna kontekstis omavahel hakkama saavad.
Ökoloog Liisa Puusepp tõi välja põhilised müüdid, miks inimesed linnakontekstis mesilaste pidamisse negatiivselt suhtuvad: taimede nappus ning saastunud õhk.
Välistatud oleks probleem, et mesilastel puudub korjeala, kuna Kuressaare linna koduaedade kontekstis on taimede mitmekesisus suur ning mesilaste korjeaeg on seega pikem. Ka õhusaaste ei tekita probleeme, kuna Kuressaare linna õhukvaliteet on hea ning isegi Tallinna õhku võib pealinnade kontekstis puhtaks pidada.
Kuressaares ei leidu ka müramomente, mis mesilaste tööd segaks. Mujal on selleks näiteks aastavahetuse ilutulestik, mis mesilasi ärritab ja segadusse ajab. Linnades võib murekohaks saada mürkkemikaalide kasutamine taimekasvatuses, kuid Kuressaare tingimustes ei oleks ka see probleemiks.
Kartma ei pea
“Kõige suurem takistus on inimene ise. Ta kardab, kuna puudub teadlikkus,” sõnas Puusepp.
Hirmu külvab ka allergiate olemasolu. Protsentuaalselt on allergikuid, kellele mesilase nõelamine võib ohtlikuks osutuda, umbes 5%. Kui inimene on ise sellest teadlik ning ettevaatlik, ei hakka ise tegema ülearuseid liigutusi ega karjuma, ei kujuta mesilane endast ohtu.
“Mesilase jaoks ei ole inimene lill. Ta võib tulla käele, kuid ta ei tule ründama,” selgitas ökoloog.
Võib tekkida hirm, et mesilaste ilmumisel katusele tungivad nad ka kooliruumidesse. Kuigi võib tõesti juhtuda, et mõni üksik juhtub sisse, ei seisne selles probleem ning keegi, kes ei karda, saab mesilase hõlpsasti välja juhatada.
Kõige suurem takistus on inimene ise. Ta kardab, kuna puudub teadlikkus.
Liisa Puusepp
Oolup ütles, et mesilaste transportimise küsimus on tõesti üks selline asi, mis tuleks välja mõelda. Mesilasi transportides peab paratamatult mööduma inimestest ning nende suhtumine võibki olla erinev – on inimesi, keda see ei häiri, ning on inimesi, kes on selle suhtes tundlikud. Samamoodi tuleb sügisel ka mesilased katuselt alla tuua.
Paar nädalat tagasi käisid mesinik ja koolijuht Silmapiiri palvel koolimaja katusel mesilaste võimalikku elukohta ka vaatamas.
Vestluse käigus sai selgeks, et edasiseks tuleks välja mõelda täpne koht, kuhu mesilased paigutada, ning mõelda, kuidas saaks kogu projekti seostada õppimisega – näiteks jälgida erinevaid perioode mesilaste tegevuses ja neid lahti seletada, et mesilaste käitumist paremini mõista ning luua kõigest terviklik ja hariduslik projekt.
“Kasutegur tuleb sellest, kui õpilased sellest midagi õpivad. Seeläbi omaks projekt majandusliku väärtuse kõrval teistsuguse väärtuse ning kasu tuleks mitmeti välja,” sõnas Visak.
Marju Roberts on õpetaja, keda kõik kiidavad, nii tema õpilased kui ka kaaskolleegid. Tema õpilased räägivad temast ülivõrdes ja kolleegid kui inimesest, kellega ollakse nõus luurele minema.
Saaremaa Gümnaasiumi inglise ja prantsuse keele õpetaja Marju Roberts usub, et õpetaja sõna otseses mõttes vastutab õpilase elusaatuse eest.
Marju on paberitega inglise keele õpetaja, aga tänu Aafrikas elamisele oskab ta ka suurepäraselt rääkida ja õpetada prantsuse keelt. Keele sai ta selgeks kuulates ja püüdes sellest aru saada. Viis aastat Senegalis elades õppis ta keelt tänaval inimesi ja koolis oma õpilasi kuulates. Prantsusmaal käis Marju esimest korda alles 2019. aastal ja peale ühte päeva oli kindel, et tema süda jääb sinna.
G1 õpilane Henry Härm kirjeldab Marjut kui väga särasilmset õpetajat, kelle näost on näha, et ta tahab tööl käia. Õpetaja Marjust pidi tundides kiirgama hingesoojust ja ta on väga siiras. Aga kord on ka majas.
Riti Järveots näeb G2 õpilasena Marjut kui väga sõbralikku, vastutulelikku, tasakaalukat, hoolivat, heatahtlikku ja humoorikat inimest.
Omad nõksud
Marju on enda sõnul alati proovinud jälgida enda ülikooliaegse metoodikaõppejõu sõnu, mille järgi ei pea klassis valitsema haudvaikus, vaid töörahu. Distsipliini hoidmiseks on Marjul kindel lähenemine. Probleeme saab vältida, kui õpetaja huvitub õpilase maailmast ja on temaga sõbralik. Otse loomulikult tuleb klassiruumist luua õpilasele turvaline keskkond ning lasta tal seal ka vigu teha.
Õpetaja Marju lugemishuvi pole kellelegi saladus. Kogukonnajuht Marit Tarkin näeb Marjut kui väga empaatilist, kultuurset, intelligentset ja suurepärast vestluspartnerit. Eriliselt imetleb Marit just Marju raamatublogi ja lugemislembust.
Kuus loeb Marju tavaliselt üle ühe raamatu, aga on olnud ka kuid, kus neid tuleb üle kümne. Enda lemmikraamatuks nimetab Marju George Orwelli “Loomade farmi”, aga ka Margaret Atwoodi raamatud on meelepärased.
Ise kirjutama ta ei kipu, sest arvab, et pole piisavalt loominguline ja temas ei pakitse ühtegi lugu. Küll on ta aga kätt proovinud tõlkijana ja siis saab ta olla justkui kaasautor.
Marju tõdeb, et ainult tõlkijana ta töötada ei tahaks, sest siis sureks ta arvuti taha ära. Marju vajab enda ümber inimesi ning õpilastega töötades tunneb ta ennast maksimaalselt 25-aastasena. Õpilased lihtsalt hoiavad teda noorena.
Meeldib teel olla
Marju õpilane Riti Järveots toob välja, et õpetajale meeldib ka väga reisida ning enda reisidest rääkida.
Marju ise arvab, et ülekantud tähenduses meeldib talle teelolek rohkem kui sihtkoht, sest protsessi käigus õpib alati rohkem, kui finišisse jõudes. Reisimine rikastab silmaringi ning aitab paremini aru saada erinevatest kultuuridest pärit inimeste käitumisest ja mõttemaailmast.
Kolleegid Ave Jõgi ja Marit Tarkin kiidavad ka Marju huumorimeelt. Marju teab peast kilde kõikidest kultusfilmidest ning otsib igasugu meeme ja nalju, mida siis sõpradega jagab. Tema naerukihin õpetajate toas nakatab teisigi. Marit lisab, et luurele läheks Marjuga iga kell.
Lõpetuseks saab sõna Marju ise: “Tenez bon, c’est bientôt l’été!”*
Eestlasena on 24. veebruar minu jaoks üks armsamaid päevi. See pole päev, kus peetakse suuri pidusid ja muud säärast, see on päev, kus ollakse perega, kus olen uhke vabaduse tunde üle, teadmise üle, et olen eestlane ja seda ei saa minult keegi ära võtta.
Ma arvan, et ma ei liialda palju, kui ütlen, et enamik eestlasi, kes 24. veebruari hommikul ärkasid ja kuulsid, mis juhtus Ukrainas, mõistsid, et tegelikult ei tea me keegi kunagi, mil meie vabadus otsa saab ning tuleb hakata end kaitsma. Seda enam ei teadnud vaprad ukrainlased ning teised Ukrainas elavad inimesed, mis saab edasi. Mis saab homme, täna, poole tunni pärast?
Esimesed sõjapõgenikud jõudsid Saaremaale üsna pea pärast sõja algust. Jõudsid rahulikku keskkonda, kus ei valitse suuri ohte ja kus nad said üle päevade magada puhaste linade vahel ilma jalanõudeta ning rahulikult tänavail jalutada, ilma et peaks varjuma.
Olen ise suurema osa oma elust elanud Saaremaal ning ütlen ausalt, et ei pea end rassistiks. Võtan inimesi sellisena, nagu nad on – samasuguse inimesena nagu mina. Aga pärast seda, kui esimesed sõjapõgenikud jõudsid Saaremaale, tekkis minus segadus. Kui näen linnapildis Ukraina kodanikku, tekib mul peas mõte – näe, ukrainlane. Ometi ei ole ma kunagi nii varem mõelnud. Mis siis, et näiteks minu perel on tuttav ukrainlane, kes on juba 40 aastat elanud Saaremaal. Ta on meie jaoks oma inimene ja keegi ei pööra enam ammu tähelepanu, et ta sünniriik on mujal.
Kas see segadus ongi rassism?
Ajakirjanik Mari Mets kirjutas aga ERR-i uudisteportaalis arvamusloo, mille peale minu usk võrdsesse maailma hoopis purunes. Ukraina-Poola piiripunktis, kus seisid vabatahtlikud, kes abistasid jala saabuvaid ukrainlasi, kel seljas rasked kotid, mõnel süles laps või lausa imik, mõnel suur Saksa lambakoer. Sinna samasse piiripunkti oli tekkinud ka väike telk, mille kõrvale oli süüdatud lõke, et saada natukenegi sooja. Inimesed, kes seal lõkke ümber istusid, olid peamiselt hindud, mustanahalised ja inimesed Lähis-Idast. Nendest nii mõnigi oli istunud seal juba päevi ning jäi mulje, nagu kedagi tegelikult ei huvitaks, mis neist saab. Ka neil on ju raske: nad ei tea, kuidas nad koju saavad, kas nende lähedased teavad, et nendega on kõik hästi, kuhu nad pöörduma peavad või mida tegema? Lisaks kõigele on nad väsinud ja šokis. Kas Ukrainas elav mitteukrainlasest isik ei ole siis päästmist ja aitamist väärt inimene, kas tema on siis inimene, kellest võib lihtsalt läbi vaadata?
Sel aastal keelati Venemaal esineda Eurovisioni lauluvõistlusel. Siin läheb minu arvamus jällegi vastassuunas. Ühelt poolt oleks ebainimlik aktsepteerida kõiki venelasi, nagu poleks midagi juhtunud, ning nendega võrdselt samal laval oma riiki esindada ajal, mil nende riik südametult naabreid laastab. Samal ajal aga mõtlen, et nemad (lauljad – toim.) ei ole ju selles süüdi, nemad ei algatanud sõda. Samamoodi on Venemaa ettevõtete uste sulgemine ning Venemaalt lahkumine karistuseks, et kohalikud inimesed teeksid häält ning võib-olla siis ehk midagi muutuks, aga kas muutub?
Ukraina spordilegend Klõtško on öelnud ühes intervjuus, et olümpiakomitee peaks keelama Venemaa sportlastel järgmistel olümpiamängudel osalemise. Ma mõistan tema vaatepunkti, aga mis kasu see toob peale lühiajalise rahulolutunde? Kõik see negatiivsus ning venelaste igalt poolt väljapuksimine näitab ju täpselt samamoodi vaenulikkust ning kui nii edasi läheb, ei ole meiegi enam varsti Putinist etemad.
Loodan, et me kõik õpime sellest olukorrast midagi. Ma loodan, et ühel päeval, kui Ukraina on jälle vaba riik, saame me öelda, et see oli õppetund meile kõigile, saamaks aru, kuidas vabadus ei ole midagi kindlat. Ükskõik milline on inimene oma rahvuselt, uskumustelt või vaadetelt, tuleb teda aidata, kui vaja!
Saaremaa Gümnaasiumi ajalehe Silmapiir juhendaja Raul Vinni arvab peale esimest aastat, et kõige paremaks reklaamiks Silmapiirile peab olema leht ise. Esimese aastaga võib tema sõnul rahule jääda ning ta loodab tuleval õppeaastal veelgi paremat lehte teha. Kõik huvilised on oodatud kaasa lööma.
Ivo: Raul, soovime sulle alustuseks palju õnne magistriõpingute lõpetamise puhul – kas nüüd tuleb ka doktorantuur?
Ma ei tea. Ma millegipärast arvan, et ma ei kannaks seda välja, sest ma ei ole teadlane, olen praktik. Aga elu on õpetanud, et ma ei julge enam mingeid veksleid välja anda. Seega on korrektne vastus: „Ma ei tea.“
Ivo: Kuidas sa üldse oled ajakirjanduseni jõudnud? Mis hetkel sa aru said, et nüüd sa oled valmis ajakirjanik?
Ei mäleta hetke. Ma olin enne ülikooli astumist juba kolmteist aastat ajakirjanduses tegutsenud ja arvan, et praktika oli mul täitsa hea. Tahtsin legendaarses ajakirjanduskateedris õppida. Nüüd on see tehtud ja julgen kõigile soovitada. Ajakirjanduse juurde jõudsin läbi juhuse. Ma olen küll kogu elu ajakirjandusest huvitatud olnud, aga peale kooli ajakirjandust õppima ei läinud. Gümnaasiumis ma ei osalenud koolilehe tegemises, aga ülikooli sisseastumiseks oli juba midagi ette näidata. Nii ma läksingi hoopis kehakultuuriteaduskonda rekreatsioonikorraldust õppima ja töötasin Salme koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Seal tegime õpilastega koolilehte. Ühel heal päeval helistas mulle ühe mu endise klassivenna abikaasa ja teatas, et Saaremaal hakatakse tegema uut ajalehte nimega Oma Saar ja sinna oleks vaja spordireporterit. Võtsin pakkumise vastu. Alguses olid vaid spordiuudised, siis tulid juba kõiksugu teemad ja lehte ma jäingi. Alustasin puhtalt lehelt ja teadmisi oli just nii palju, kui vanemad kolleegid õpetasid ja paaris Eesti ajakirjandusõpikus kirjas oli. Ju see pidi siis nii minema.
Ivo: Kes on sinu eeskujud ajakirjanduses?
Esimese hooga tulevad meelde Madis Jürgen, Krister Kivi ja Aime Jõgi. Viimane neist muide saarlane, kuid töötab Tartu Postimehes.
Ivo: Millised on head lehed Eestis ja välismaal?
Välismaiseid lehti ma väga ei oska kommenteerida, sest ma ei jälgi neid. Saarte Hääles töötates mul sealset infot vaja ei ole, aga kui ma viibin välismaal, siis ma ikka sirvin kohalikke lehti. Eesti ajalehtedest tarbin mingil määral kõiki. Minu eripäraks on vast see, et ma loen ka teisi maakonnalehti. Eestis on iga leht oma nägu, igas lehes on häid autoreid. Digisisu poolest kasutan enim Delfit ja Postimeest nende operatiivsuse tõttu.
Ivo: Me elame ajal, mil puhkudel ka ajakirjanduse objektiivsust kritiseeritakse. Kuidas on võimalik jääda ajakirjanikuna neutraalseks?
Minu arust ei ole vaadete omamine halb, aga siis peab need ka selgelt välja ütlema. See paneb ajakirjaniku raskemasse olukorda, sest siis ta peab oma tööd tehes veelgi korrektsem olema. Vältimaks, et keegi hakkab talle kallutatust ette heitma. Ajakirjanik peab lihtsalt suutma reeglitekohaselt uudises arvamuse ja fakti lahus hoidma.
Melani: Milline oli sinu visioon Silmapiirist ja millisel moel see visioon täide on läinud?
Minu ettekujutus Silmapiiri tegemisest oli umbes selline, nagu esimesed numbrid on meil välja kukkunud. Ma olen algusest peale püüdnud, et Silmapiir ei oleks niivõrd kooli uudiste kajastamise koht, vaid koht, kus õpilased saavad just pikemaid lugusid harjutada. Eks tuleb harjuda ja kohaneda õpilaste ütlemata suure koormusega kõikides nende tegemistes ning neile artiklite kirjutamiseks rohkem aega anda. Arvan, et esimese aasta kohta oli päris okei.
Melani: Milline on ideaalne liikmete arv koolilehe toimetuses?
Meid oli sel aastal kuus, aga ma arvan, et 10-15 õpilast oleks selline paras seltskond. Viiteistkümnekesi oleks juba keerulisem toimetuse tööd korraldada, aga jällegi oleks rohkem võimalusi teha lugusid kahekesi ning ka lihtsam reageerida, kui mõni lugu peaks “ära kukkuma”. Seega, ootan kõiki huvilis Silmapiiri tegemistes kaasa lööma.
Melani: Milline peaks olema reklaam, et rohkem õpilasi liituks Silmapiiri toimetusega?
Ma arvan, et toimetuse liikmed ise peaksid rääkima, kui lahe see on, ja eks meie töö peab iseenda eest rääkima. Üks asi on muidugi see, mis välja paistab, teine asi aga see, mis meil veel plaanis oli ja mingitel põhjustel tegemata jäi. Tuleb uuesti proovida.
Melani: Millised olid sinu suhted noore toimetusega?
Ma arvan, et saime kenasti hakkama. Alguses olid kõik natuke kinnised ja istusid tõsise näoga laua taga ning midagi väga öelda ei julgenud, aga juba poole aasta peal hakkas looma. See ongi normaalne, et kui sa pole varem midagi teinud, siis ei oskagi selles olukorras käituda. Pole ju päris klassikaline koolitund.
Melani: Kuidas noored hakkama said?
Alguses ma kaalusin, kas ma peaksin tutvustama õpilastele rohkem praktilist ajakirjandust või proovima neil lasta õppida töö käigus. Päris selgeks ma seda ei saanudki ja see kesktee tuleb kuskil leida. Otsin alles. Minu arust on nii, et kui inimene proovib ajakirjandust, siis näeb üsna kähku, kas tal on see ajakirjaniku soolikas olemas või ei ole. Julgen väita, et selles kambas oli see kõigil olemas.
Melani: Millised on teemad, mida sobib ja on mõistlik kajastada koolilehes, millistest teemadest pigem hoiduda?
Poliitika tegemisest tuleks hoiduda. Koolilehes ei saa ka kindlasti klaarida koolisiseseid tülisid, küll aga saab tõstatada probleeme ja nende üle arutleda. Ma ei taha, et Silmapiiris hakataks musta pesu pesema: see on koht, kus harjutada ajakirjandust.
Melani: Kas sul on ka järgmisel aastal plaan Silmapiiri juhendajana jätkata?
Jaa, loomulikult! Kui õpilased kaasa tulevad ja tahavad tegeleda, siis ikka.
Melani: Kas sa plaanid/soovid järgmisel aastal midagi teisiti teha?
Võiksime saada toimetusse rohkem inimesi, see aitaks rohkem teemasid ette valmistada. Sel aastal tuli näiteks ette, et saime intervjuusoovidele äraütlemisi ja asendust polnud kohe kuskilt võtta. Selle võrra jäi mõni number lahjemaks. Tagavara peab ikka olemas olema.
Melani: Mida sa oled sellest õppeaastast koos Silmapiiriga õppinud, milliseid kogemusi ja uusi teadmisi saanud?
See oli minu jaoks täiesti uus kogemus, kuidas panna õpilased tegema midagi sellist, millel on konkreetne tulemus. Selle võtangi kaasa ja proovin tulevikus paremini.
Ivo: Kas sa näed, et koolilehel oleks võimalust tulevikus teha ka podcast’e?
Ma arvan, et see on täiesti mõeldav ja tehtav. Miks ei võiks seesama vestlus olla podcast’i vormis.
Ivo: Raul, sinu isa oli koolijuht ja ise oled ka otsapidi koolis, millal sinust koolijuht saab?
Tegelikult oli ka mu vanaisa koolijuht, aga küsimusele vastates: minust ei saa kunagi koolijuhti, sest ma olen ütlemata halb juht. Ma olen väga emotsionaalne ja impulsiivne inimene ning ei suuda alati rahulikuks jääda. Lähen kergelt põlema. Kui sa alguses küsisid, kas doktorantuur tuleb ja ma vastasin ei tea, siis praegu ma vastan väga kindlalt, et kooljuhti minust ei saa. Aga müts maha kõigi ees, kes kooli juhivad.
Olla inimene, see on täpsemalt öeldes – olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sõltuvat sinust. See tähendab olla uhke võidu üle, mille seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma. (lk 155)
Ilmselt teavad kõik “Väikest printsi”, paljud on vähemalt kuulnud ka tema teisest kuulsast teosest “Öine lend”. Aga kuna mulle soovitati hoopiski “Inimeste maad”, ja veel prantsuse keeles, siis lõin ma hambad sellesse sisse ja närisin läbi ka, aga kuna Saint-Exupéry on siiski autor, kelle raamatuid tahaks nautida, mitte järada, siis ma lugesin ta eesti keeles otsa. Prantsuse keelest tehtud tõlked on ju teadagi imelise kvaliteediga (Merike Riives, Maria Hange) ja teiseks sain ma boonusena peale ka “Lõuna postilennuki”.
Ei ole vist ka kellelegi suur üllatus, et Saint-Exupéry oli kommertslendur ja et ta elas Saharas üle lennuõnnetuse. Kergelt on seda viimast juhtumit mainitud “Väikeses printsis”, aga “Inimeste maas” kirjeldab ta juhtunut päris üksikasjalikult. Asi oli tegelikult nii tema kui ta kaaslase Prévot’ jaoks vägagi kibe – esiteks oli puhas ime, et nad üldse ellu jäid, aga nagu ütles Prévot, oleks olnud isegi kergem kiirelt surra. Neil oli vaid ühe päeva jagu vett, natuke viinamarju ja üks apelsin ja veekadu oli nii suur, et nad isegi enam ei higistanud. Veepuudus ja väsimus tekitas miraaže, nad nägid ja kuulsid asju, mida polnud. Ja oli teine mitte väga väike ime, et üks beduiin neid neljandal päeval märkas ja surma veerelt välja kiskus.
Nagu tema puhul kohane, kirjutab Saint-Exupéry nii oma lennuõnnetuse lugu kui kõike muud mõlemas jutustuses aeglaselt, rahulikult, lüüriliselt ja detailselt. “Lõuna postilennuk” vaatab lenduriametile ja elule pigem läbi Jacques Bernis’ silmade, “Inimeste maa” on isiklikum. Samas on neis palju sarnast, sest lenduriamet nende väikeste põkadega, mis nende käsutuses olid, oli üsna üksildane ja kohe kindlasti ohtlik. Kaardid olid sageli primitiivsed ja isegi parematest eksemplaridest polnud sageli kasu. Kui Saint-Exupéry mentor talle enne esimest soololendu nõu annab, laseb ta kaardile märkida kolm apelsinipuud, väikese oja ja lambad, sest just need mõjutavad hädamaandumise tekkimise vajadusel seda, kas piloot tuleb sellest välja elusalt ja ühes tükis lennukiga. Üks väike mõttetu ojake võib olla piir elu ja surma vahel, lammastest rääkimata.
Neil üksildastel tundidel maa ja taeva vahel kõlkudes muutuks ilmselt enamik meist filosoofiliseks. Ei ole siis ime, et ka Saint-Exupéry kasutab aega selleks, et mõtestada elu, inimesi ja suhteid. Ta mõtleb ka tehnika arengule ja tõdeb:
Mulle tundub, et need, keda kohutab liialt meie tehniline progress, ajavad segi eesmärgi ja abinõu. Kes võitleb ainult selle lootusega, et saavutada materiaalseid hüvesid, ei saavuta midagi, mille pärast maksaks elada. Masin ei ole ju eesmärk. Lennuk ei ole eesmärk, ta on tööriist. Samasugune tööriist nagu ader. (lk 154)
Nagu ka Steinbecki raamatut lugedes, peatus mõte pikemalt sõjateemalistel lõikudel.
Võib-olla on ilus surra teatud territooriumi vallutamise nimel, aga tänapäeva sõda hävitab kõik selle, mida ta loodab soodustada. Praegusel ajal ei tule enam kõne alla ohverdada veidi verd selleks, et elustada tervet rahvasugu. Sellest ajast peale, kui sõditakse lennukite ja ipriidi abil, on sõda vaid verine kirurgia. (—) Võidab see, kes kõduneb viimasena. Ja mõlemad vastased kõdunevad koos. (lk 248)
Antoine Marie Jean-Baptiste Roger, Saint-Exupéry krahv, hukkus Teises maailmasõjas 1944. aastal. Tema lennuki rusud leiti ja pikalt ei olnud päriselt teada, mis juhtus, kuni endine Luftwaffe lendur Horst Rippert tunnistas 88-aastasena, et tema tulistas Saint-Exupéry lennuki alla. Ta tunnistas ka seda, et kui ta oleks teadnud, kes lennukit juhtis, poleks ta seda elus alla lasknud, sest Saint-Exupéry oli tema lemmikkirjanik.
