Lõpukella aktusel 9. aprillil 2025 pidasid kõne IV lennu eest abiturient Marilyn Lempu ning juhanite eest Bianca Marie Rannama VI lennust.
Marilyn Lempu kõne / IV lend
Tere, kallid kaasabituriendid!
Täna heliseb lõpukell. Mitte lihtsalt selleks, et kutsuda teid veel kord klassi, vaid selleks, et öelda: see peatükk on nüüd läbi.
See ei tähenda, et kõik on läbi. Aga see tähendab, et midagi väga olulist hakkab lõppema. Koolitee on jõudnud oma viimasesse kurvi. Eksamid on veel ees – see on tõsi –, aga siit edasi läheb asi juba päris eluks, kus mentortundi asendab täiskasvanuelu reality show.
Rühmatööd ja rühmas töötamised. Magamata ööd. Kolmapäevased järeltööd. Õpetajate moosimised ja „ma luban, homme teen ära“ – kõik need on olnud osa sellest suurest ja pikast seiklusest. Nüüd on need saamas osaks mälestustest.
Kaksteist aastat kooli – see on umbes 2160 päeva. Tuhanded vahetunnid, lugematu arv kontrolltöid, hilinemisi, „ununes koju“ põhjendusi, tunnikontrolle, esseesid, grupitöid ja olukordi, kus olete endalt küsinud: Kas seda läheb elus päriselt ka vaja?
Aga vaatamata kõigele olete te siin. Ja kui te olete suutnud matemaatikas ellu jääda, esmaspäeviti ärgata, kella 8.30ks kooli jõuda ja vältida koolijuhi kriitilist pilku uksel, sest sul on seljas natuke liiga palju casuali ja liiga vähe smarti … siis suudate te palju enamat, kui ise arvate.
Ees ootab midagi uut. Uued valikud, uued teed, vähem juhiseid ja rohkem „tee ise“ hetki. Ja jah – see võib natuke hirmutada.
Aga ärge kartke. Elu ei küsi, kas sa oled valmis – ta lihtsalt tuleb. Ja teie… teie olete rohkem valmis, kui te praegu arvate.
Nii et minge. Astuge julgelt edasi. Naerge, õppige, eksige, komistage ja tõuske jälle püsti. Hoidke alles see, kes te olete, ja ärge unustage, kust te tulete.
Viimasel õppeaastal oleme silma peal hoidnud oma armsatel Jukudel, kellel oleme aidanud komistada, püsti tõusta, õppida, muidugi paraja koguse köögiviljade ja jahuga. Veel paar lühikest aastat tagasi olime ise need pisikesed segaduses Jukud, kellele uus gümnaasiumielu nii hirmus tundus. Endalegi märkamatult oleme saanud suureks.
Täna ei lõpe midagi päriselt. Täna lihtsalt muutub suund. See ei ole lõpp – see on start. Mitte punkt, vaid koma. Mitte hüvastijätt, vaid “näeme varsti”.
Viimane peatus juba paistab. Aeg on haarata kaasa kogu see kogemus – need kaksteist aastat – ja seista ukse juurde, mis peagi avaneb.
Täna heliseb lõpukell. Meie lõpukell. Ja nüüd… keep going.
Bianca Marie Rannama kõne / VI lend
Me käime iga päev mööda samu treppe, õpime samades klassiruumides ja näeme samu õpetajaid. Me käime jukude ja juhanitena siin koolis kõrvuti. Ometi oleme me erinevatel tasanditel – teil on käidud kõik, mis meil on veel ees- revüü, lennupulm, klassireisid. See mis on teile viimane on meile esimene – iga samm mis meile on uus, jääb teile kohe varsti nostalgiliseks.
Teie alustate lõpetamist ja meie lõpetame alustamist.
Kui me saime kutsed jukulaagrisse, veetsime laagrini jäänud aja ärevalt riideid valides ja murelikult arutledes mida kõike meiega tehakse. Kuid kui jukulaager kätte jõudis olite te kõike muud kui niisugused nagu me kartsime – te ei olnud üleolevad ega ülbed – olite meiega koos. Juba esimeste lausetega mis kooli ees üle staadioni kõlasid näitasite meile kelle juurde pöörduda ja muresid kurta.
Olles ülema – juhani rollis oskasite te meid hoida. Ja meie jukudena oleme tundnud, et te olete meie jaoks olemas. Tänu teile oleme me saanud siia, meie kooli sisse elada ja meile on tekkinud tunne, et juhanitena olete justkui sõbrad meie kõrval, targemad ja teadjamad, kuid meid ometi võrdsena kohtlevad. See tunne on väga oluline.
Me lubame olla sama head juhanid nagu teie olete meile olnud. Me ei oska soovida paremat ja toetavamat G3-e. Ka ülemate rollis olite mõistvad ja toetavad ning see mis paljudele tundus hirmus, muutus lõpuks üheks vahvaimaks laagriks meie elus. Aitäh et te meil alustada aidanud olete. Loodetavasti saame ka meie teid hästi teele saata ning loota, et kui te kord oma gümnaasiumiajale tagasi vaatate, oleme teil meeles ning südames, nii nagu teie meie omades olete.
Me soovime, et see tee, mida mööda te nüüd oma elus käima asute, oleks teile sama toetav, seikluslik, õpetav ja hoidev nagu on olnud meie tee teie kõrval ja et teie tee tooks teid aeg-ajalt tagasi siia – meie kooli, meie juurde. Palju edu ja jõudu ning – Head põrumist!