Päev: 5. oktoober 2023

Categories
Juhtkiri

Juhtkiri #7

Muutuvad ajad

Inimestel on väga raske lahti lasta asjadest, kommetest, traditsioonidest ja käitumismallidest. Iga vanem põlvkond mõtleb, et noored on hukas ja õige on just see nagu nemad omal ajal elasid. Ei anta endale aru, et maailm muutub ja meie peame muutuma koos sellega.

Kõige lihtsam näide on pidevalt kostev jutt sellest, kuidas tänapäeva noortel on nutisõltuvus. Muud ei teegi, kui vahivad ekraani! Need inimesed, kes seda räägivad, on üles kasvanud ajal, mil nutiseadmeid ei olnud. Olid teised mängud ja teised tegemised. Näiteks raamatud, mis nende jaoks olid ja on loomulikud. Fantaasiamaailm ei olnud nutiekraanil vaid näiteks Jules Verne’i kirjutatud raamatus. Tuleb aga aru saada, et need nutinoored on üles kasvanud ajal, mil elu koondubki virtuaalruumi.

Samamoodi tuleb mõista, et nad ei haakugi enam Jules Verne’i raamatutega, mis nende jaoks võivad olla igavad. Maailma vaadatakse ja mõttestatakse teistmoodi. Sellest tuleb aru saada, nii nagu ka sellest, et sõna “kohustuslik” tekitab trotsi.

Usutavasti polegi kaugel ajal, mil ka kodutööde andmine lõpetatakse. Oleks tore, kui õppetöö jõuaks selleni, et õpilane mõistab miks ja mida tal vaja on ning mida selle saavutamiseks tuleb teha.

Nagu Gennadi Noa Silmapiiris ütleb – kõige raskem on õpetada õpilast, kes ei ole huvitatud.

Categories
Õpetaja

Laura-Liisa Perovat võlub Saaremaa rahulikkus

“Ma püüdlen selle poole, et oleks rahu,” räägib Silmapiirile Saaremaa Gümnaasiumi õppejuht Laura-Liisa Perova. Kooliperele tuntud nägu avaldab muuseas ka saladuse, et mis teda elus kõige rohkem motiveerib.

Ilm on pärastlõunase vestluse ajal päikseline ning kevade algust kuulutav. Kaunis ilm teeb Laura-Liisa sõnul meele ainult rõõmsamaks.

Kuressaares üles kasvanud, kuid vahepeal Tallinnas õpetajana töötanud Laura-Liisale valmistab head meelt ka see, et ta on Saaremaal, mitte Tallinnas.

“Siin on kodu,” mainib Perova, kui jutuks tuli Saaremaa. Ta lisab, et võrreldes Tallinnaga on kodusaare elutempo palju aeglasem. Tallinnas on kiire bussi peale, tööle, töölt ära – koguaeg on kiire, aga Saaremaal seda muret pole, kuna siin võtavad inimesed kõike rahulikumalt ja võtavad aega. Ajasse rahulikult suhtumine võlub Perovat Saaremaa juures eriti.

Paari aasta tagune uudis Saaremaa Gümnaasiumi tekkest tuli tollal veel Tallinnas töötavale Perovale uudisena, millele reageeris selge otsusega uude kooli kandideerida. Õppejuht lisab, et kui poleks õppejuhi kohta saanud, oleks ta kindlasti taotlenud eesti keele õpetaja kohta. Soov kodusaarele tagasi tulla oli nii kindel.

Saanud õppejuhiks vastavatud Saaremaa Gümnaasiumis, sai Laura-Liisa teostada ennast jätkuvalt haridusvaldkonnas, ilma milleta Tallinna Ülikooli lõpetanud Perova enda sõnul oma elu ette ei kujutakski. Muide, Laura-Liisal oli gümnaasiumieas kindel soov saada hoopis ajakirjanikuks.

Õppekorraldusjuht Maidu Varik mäletab 2008. aastast, kuidas tollal Kuressaare Gümnaasiumi 12. klassis õppiv Laura-Liisa oli jäänud temale silma just oma asjalikkusega. Kui kooli tuli riigikogulane Indrek Saar, siis ei pidanud õpetaja Maidu intervjuu läbiviija leidmiseks kaugele vaatama – hea intevjueerija oli KG 30. lennust kohe võtta.

Koolijuht Ivo Visak mäletab Perovat 2012. aastast, kui asuti koos õpetama Tallinna 37. Keskkoolis. Kohe märkas tollane töökaaslane Laura-Liisa süsteemsust. “Laura-Liisal on lisaks väga headele teadmistele haridus- ja filoloogia valdkonnas ka kõrgelt arenenud huumorimeel,” lisab Visak, kes mainib, et kuigi naljadega harjumine ja nendest arusaamine võtavad õpilastel aega, soovib Perova huumoriga ainult head.

Laura-Liisa Perova õppejuhi töö on mõneti õpilaste pilkude eest varjatud töö, see tähendab, et töö ei toimu alati klassi ees õpilasi õpetades.

Perova seletab: “Õppejuhi töö on väga mitmekülgne – ei ole ainult õpetamine. Suurim ülesanne on õppetegevuse üldpilt ja struktuuriga tegelemine.”

Kuid siinkohal ei saa sugugi väita, et Laura-Liisale ei meeldiks õpetada, vastupidi – õpetada meeldib Perovale vägagi, see väljendub selles, et viimasel ajal on õppejuht võtnud enda kanda kindlate eesti keele tundide andmise ning lisaks ka mentoriks olemise kohustuse. Taoline mitmekesisus oma töös motiveerib Laura-Liisat igapäevaselt.

Elus laiemalt motiveerib Laura-Liisat püüe rahu poole – nii seesmiselt kui ka välimiselt. See on ka üks põhjustest, miks Perova on keskkonna poolest tempokast Tallinnast rahulikule Saaremaale tagasi tulnud.

Categories
Arvamus

Uurimistöö: abituriendid ei maga piisavalt

Halb unekvaliteet mõjutab oluliselt õpilase füüsilist ja vaimset tervist. Kui teadlikud on aga Saaremaa Gümnaasiumi noored une tähtsusest ning vähese une poolt tekitatud kõrvalnähtudest? Seda  uuris UPT raames Krisse Pulk.

Töös selgub, et head unekvaliteeti peetakse inimese tervise seisukohalt sama oluliseks, kui hingamist, söömist ning vedeliku tarbimist. Töö autor valis  teema huvist lennukaaslaste teadmiste vastu ning töö eesmärgiks oli anda ülevaade abiturientide uneharjumustest ja nende teadlikkusest uneprobleemide kohta. Püstitati ka hüpotees, et abituriendid ei maga piisavalt.

Magamatuse tulemusena väheneb kehas kasvuhormoonide tootmine ning halveneb

õppimisvõime ja mälu. Umbes nädalaga hakkab unevaegus kahjustama töövõimet ning tunnetuslikku ja liigutuslikku sooritusvõimet. Une pideval puudumisel lõpeb olukord paari nädala pärast surmaga.

Autor koostas küsitluse, milles osales 74 abiturienti, kelle seas 35 noormeest ja 39 neidu. Selle tulemusel saadi teada, et keskmiselt magavad õpilased 6-8 tundi. Kõige levinum naiste seas oli seitsme tunni pikkune uni, millele vastati 14 korda. 11 meest magas kuni seitse ja kuni kaheksa tundi samuti 11 meest. Kaks õpilast vastasid, et magavad kuni kolm ja neli tundi, mis on tunduvalt vähem, kui noortele soovituslik. Ka viiest tunnist unest, millele vastas 5 õpilast, jääb väheks. Õppival noorel oleks oluline magada 8 tundi, mis käis antud küsitluse andmetel vaid nelja õpilase kohta.

Uuriti ka õpilaste uneharjumusi nädalavahetustel. Autori arvates võiks nädalavahetus olla õpilastele puhkamiseks ja unetundide arv sellel ajal võiks vastavalt teadlaste soovitusele olla 9 tundi. Tulemused näitasid, et nädalavahetustel oli kõige levinum unetundide arv  9 – 10 tundi. Kõige vähem, kuus tundi, magas üks mees ja kõige rohkem, 14 tundi, magasid kaks naist.

Tuuliki Hioni sõnul tõstab ebapiisav uni kehas stressihormoonide teket, mis omakorda põhjustab rahulolu vähenemist ja keskendumis- ning meeleoluhäireid. Tulemuseks on peaaegu olematu teovõimega päevi õhtusse veeretav indiviid. Unetundide arv mängib õpilaste seas olulist rolli. Üsna oluliseks hindasid seda võrdselt 22 meest ning naist. Väga tähtsaks pidas enda une pikkust 22 koolinoort, nende hulgas seitse meest ja 15 naist. Kaheksa noort leidsid, et unetundide pikkus ei ole nende jaoks tähtsal kohal.

Õpilastelt küsiti ka, kas nad magavad enda arvates piisavalt. Jaatavalt vastas küsimusele 10 meest ja 13 naist, kuid eitav vastus oli siiski ülekaalus. Küsimusele vastasid “Ei” 48 abiturienti- nendest 23 meest ja 25 naist. Autor täpsustas, et tegemist on õpilase isikliku arvamusega, seega ei saa kindlalt väita, et vastanud tegelikult piisavalt ei maga ning tegemist võib olla vaid oletusega.

Unetus rikub ja nõrgestab organismi ning on ka erinevate tervisehädade põhjuseks. Viimasena uuris autor, kui teadlikud on koolinoored vähese une kõrvalmõjudest. Selgus, et enamik vastajatest on kursis terviseprobleemidega, mida vähene magamine endaga kaasa toob. Enim mainiti vaimse tervise probleeme, peavalu ja keskendumisraskuseid.

Juba ühekordne magamatus mõjutab negatiivselt meeleolu, tähelepanu ja kognitiivset võimekust, kuid ei põhjusta püsivaid tervisekahjusid, vaid paneb inimest halvasti tundma. Krooniline unepuudus võib aga tõsiselt kahjustada vaimset ja füüsilist heaolu. Uurimistöö tulemusena selgus, et Saaremaa Gümnaasiumi abituriendid on teadlikud unepuuduse kahjulikest mõjudest, kuid enda unerutiini parandamine käib kohati üle jõu. Püstitatud hüpotees pidas paika ning selgus, et 70 õpilast 74-st vastanust magab ööpäevas alla üheksa tunni ja vaid neli abiturienti saab tegelikult vajaminevate unetundide arvu kätte. Lisaks sai autor teada, et neiud on une vajadusest teadlikumad ja magavad ööpäevas rohkem kui noormehed ning teavad paremini ka erinevate terviseprobleemide seostest vähese unega.

Categories
Arvamus

Õpilased ei haaku enam vanemate kirjandusklassikutega

Suur osa õpilasi leiab, et kirjandusteoste lugemine on neile vajalik, sest tegemist on mitmekülgse õppemeetodiga, millega saab ka vaba aega huvitavalt sisustada. Ent leidub ka õpilasi, kes arvavad, et lugemise näol on tegemist mõttetu aja raiskamisega.

Silmapiir viis kevadel Saaremaa Gümnaasiumis läbi uuringu, kus osales 92 õpilast: 12 õpilast (13%) G1 lennust, 20 (20,7%) G2 lennust ja 60 (66,3%) G3 lennust.

Õpilastelt uuriti, kui tihti nad kirjandusteoseid loevad. Enamus vastanud õpilastest (37%) loeb kuus vähem kui ühe teose, 34, 8% õpilastest vastasid, et loevad vähemalt ühe teose kuus, 19,9% küsitlusele vastanud õpilast teatasid, et ei loegi kirjandusteoseid. 4,3% küsitluses osalenud õpilastest ehk 4 õpilast loevad nädalas vähemalt ühe teose. Õpilastelt jäi kõlama arvamus, et loetaks, kui selleks oleks teiste mahukate koolitööde kõrvalt aega.

Suurem osa õpilastest leiavad (71,7%), et kirjandusteoste lugemine on neile kasulik, sest see arendab neid, kirjanduse lugemist nähakse ka hea ajaviite võimalusena, kuid 19,6% vastanutest võtavad kirjandust kui igavat kohustust ning 5,4% vastanutest ei leia kirjandusteosete lugemises vajalikkust. Õpilased leiavad, et kuigi lugemisele kulub palju aega, on see siiski tore ajaviide ning lugemine arendab keeleoskust.

Küsitluses oli  ka  võimalus jagada oma mõtteid seoses kohustusliku kirjandusega, 78% vastanutest leiab, et kohustusliku kirjanduse lugemine on oluline osa hariduse omandamisest ning 28% leiab, et tegevus on nende jaoks pigem mõttetu. Domineerib arusaam, et kirjanduse lugemine aitab eesti keele eksami kirjandiosas, silmaringi kujunemise protsessis ja kohustuslik kirjandus aitab inimestel suhestuda üksteisega ühises kultuuriruumis. Samas kohutsusliku kirjanduse vajalikkuses kahtlevad noored leiavad, et on keeruline suhestuda klassikute ja vanemate teostega ning raske on  lugeda teoseid, mis inimest ei köida. Noored leiavad, et lugemishuvi võiksid suurendada lahtised käed teose valikul või siis tänapäevasemad teosed, sest noortele pakuksid need rohkem huvi ning oleks võimalus paremini suhestuda raamatus esile kerkivate probleemide ja küsimustega. Samuti motiveeriks küsitluse andmete põhjal õpilasi lugema õpetajate poolne põhjalikum tutvustus autori või teose kohta, õpilased leiavad, et see aitaks neil paremini mõista raamatut ja autorit ning ajastut, mil teos on kirjutatud.

Kohustusliku kirjanduse lugemise vajalikkust ning mõtet hariduse omandamise protsessis kommenteeris kirjanduse õpetaja Katrina Tarkin. Õpetaja Tarkin leiab, et kergem on vastata, mis on üldse kirjanduse mõte – kirjandus õpetab elu ning elu nägemist teise inimese perspektiivist, see annab lugejale võimaluse mõtiskleda, kuidas tema teoses toimunud situatsioonides käituks, tunneks, mõtleks.

Katrina Tarkin arvab, et sõna “kohustuslik” natuke tuhmistab lugemise võlu, ent on vajalik selleks, et kõik saaksid võimaluse avastada enda jaoks meelepärast kirjandust. Loomulikult on lugemine oluline ka keeletaju arenguks, rikkaliku sõnavara kujunemiseks ning intelligentse ja huvitava vestluse pidamiseks. Õpetaja leiab, et gümnasist võiks lugeda igapäevaselt, see võiks kujuneda positiivseks harjumuseks, kasvõi üks ajaleheartikkel päevas, et olla ühiskonnas aktuaalsete teemadega kursis või siis lugeda ilukirjandust vähemalt 30 minutit järjest. Õpetaja leiab, et õpilasi võiks motiveerida lugema eeskuju või põnev ja sisukas arutelu teose põhjal.

Saaremaa Gümnaasiumi noorte seas on väga populaarseteks žanriteks fantaasia, ulme ja romantika. Paljud noored leiavad, et neid paeluvad ühiskonda käsitlevad raamatud: sõda, poliitika, ajalugu. Noortel on huvi ka eneseabiraamatute, autobiograafiate, teaduskirjanduse, luule ja novellide vastu. Õpetaja Katrina Tarkin soovitab gümnasistidel lugeda erinevaid žanre: luulet, proosat kui ka näidendeid. Kodumaistest autoritest soovitab ta Artur Alliksaare, Viivi Luige ja Juhan Viidingu luulesse süveneda, Mehis Heinsaare ja Maarja Kangro proosat  ning Urmas Lennuki ja Mati Undi näidendeid lugeda. Teostest toob õpetaja välja veel Lauri Sommeri “Kolm yksiklast” ja Paul- Eerik Rummo “Tuhkatriinumäng”. Väliskirjanikest soovitab õpetaja lugeda Haruki Murakami teoseid, Khaled Hosseini proosta ja Jeanette Wintersoni “Tuletorni juurde”, lisades, et need on vaid üksikud soovitused.

Küsitluses osalenud gümnasistide seas on kõige populaarsed autorid E. M Remarque ja H. Hesse, ent õpilaste lemmikteosed ja aurorid on väga varieeruvad žanritelt ja ajastutelt, esindatud on nii Oscar Wilde, Franz Kafka ja Sylvia Plath kui ka Donna Tartt, Heli Künnapas ning Doris Kareva. Küsides õpetaja Katrina Tarkinilt, mis on tema lemmikteos, leiab ta, et ühte kindlat lemmikteost on väga raske valida, kuna ta naudib paljude ilukirjanike loomingut ja stiili, ent siiski toob ta välja poetess Doris Kareva ja prosaisti Mehis Heinsaare.

Categories
Intervjuu

Genadi Noa soovitab raskusi võtta hea treeninguna

Saaremaa Gümnaasiumi filosoofiaõpetaja Genadi Noa elu on olnud väga värvikas ja mitmekülgne. Vaatamata elu keerdkäikudele on Noad järginud edu ja läbi oma kirjutiste soovib ta julgustada kõiki, kes on arad ja kellel on vähe eneseusku.

Kuidas te end iseloomustaksite?

Hommikust kuni lõunani lõbus, aga õhtul juba väga surmtõsine.

Kust olete pärit?

Vaimastverest, mis on Jõgevast 15 km põhja poole. Vaimastveres on vaim ja veri. Vaim hoovab, veri aga voolab. Mõlemad on väga tugevad ühendajad: verevool ühendab kogu organismi, vaimuvool aga kogu kõiksuse tervikuks. Vaim ka toidab, kui ta muidugi õige vaim on.

Milline oli teie lapsepõlv?

Küllaltki heitlik. Isa ja ema läksid lahku ja 2. klassis olin kolm või neli kuud kodutu. Ööbida sain klassikaaslaste pool, kes andsid süüa. Aeg-ajalt sain olla vanatädi juures. Kuna olin aga ulakas poiss, siis vanatädi ei tahtnud sellist last. Koolis sain aga hakkama. Klassijuhatajale ma seda muidugi ei öelnud, et kodutu olen, muidu oleks ta miilitsasse teatanud, aga seda ma ei soovinud. Kevadel otsis mu ema mind hoopis ise üles. Siis oli ju karjapoissi vaja, kes lehmi-lambaid riigimetsas karjatama hakkaks. Oli lõbus lapsepõlv, kus sai ennast ise proovile pandud.

Kelleks tahtsite väiksena saada?

Ema oli algul aednik, siis mõtlesin ka ise aednikuks saada. Hiljem oli ema läinud metsavahi juurde ja seegi amet tundus sümpaatne, plaanisin isegi metsaülemaks saada. Huvitusin ka inglise keelest ja õpetajaks saamisest, sest muid rakendusi inglise keelega tol ajal eriti ei olnud.

Milline oli teie noorusaeg? Millega siis tegelesite?

Karjas käies koos ühe sõbraga leidsime maatüki, millest keegi ei olnud huvitatud. Meie tegime sinna kahekesi omale staadioni: jooksurajad, kuulitõuke, kõrgushüppe, kaugushüppe, teivashüppe. Keegi meid sealt ära ajama ka ei tulnud. Kiirkäimisega sai Eesti noorte meistriks tuldud ja samuti ka koolinoorte meistriks.

Kooli viimases klassis puutusin kokku teisitimõtlejatega, Nõukogude korra vastastega. Sai keelatud raamatuid loetud ja sattusin ka nõukaaegse julgeoleku huviorbiiti, mind kuulati üle ja ähvardati isegi vanglaga. Ma ise ei levitanud keelatud teoseid, aga julgeolekuga seotud õpilane oli mu koolikotist pihta pannud raamatu “Nimed marmortahvlil”. Ühel hetkel tuldi isegi mu koju ja leiti raamat “Eesti rahva kannatuste aasta”. Ka sellest teatati julgeolekusse.

Olete kirjanik. Kuidas leidsite tee selleni?

Minu enda ajakirjanikust naaber korraldas Saaremaal loodusteemaliste kirjapalade konkursi. Juhtus nii, et ma võitsin oma väikese raamatuga “Südame hääl” konkursi. See andis tõuke kirjutamaks midagi enamat. Pea 20 aastat tagasi oli üks raamatuidee küpsemas, aga ma ei leidnud kuidagi aega selle kirjutamiseks. Üks KAPO ülem tuli mulle külla ning küsis, et kas kirjutan ka midagi. Vastasin jaatavalt ning lisasin, et nõukaajal istusid kuulsad vene kirjanikud vanglas ja just seal kirjutasid oma tippteosed. Selle peale ta küsis, et kas tahan siis vanglasse minna, vastasin, et läheksin küll lühikeseks ajaks, 10 aastat kuluks ära, ehk siis saaks isegi midagi valmis kirjutatud.  Külalineütles, et tal on mõned head vanglaülematest sõbrad, ehk saaks isegi midagi kokku leppida.

Sellise nalja kaudu mu raamat “Üks on kõik ja kõik on üks” kujuneski: peategelasteks on kaksikvennad, üks on luuletaja ja teine kapo ülem. Praegugi on see raamat Eestis tähemärkide poolest mahukaim terviklik luuleteos.

Raamat “Hingeside” sai käima tõmmatud Kuressaare Gümnaasiumis, mille valmimine võttis aega viis aastat. Raamat on ka tulevikuvaadetega ja eks ole näha, kas lähevad täppi.

Praegugi on mul üks raamat käsil, mis on rohkem noori puudutav: “Ajateenijad ja ajavalitsejad”, mille esimene osa on juba välja antud, teine aga tegemisel. Selle kirjutasin lihtsama ja arusaadavama, kui “Hingesideme”. Lisaks alustasin 19aastaselt raamatute tõlkimisega. Tõlkisin saksa filosoofi Joseph Anton Schneiderfrankeni, tuntud ka kui Bô Yin Râ 40 raamatut.

Kust ammutate inspiratsiooni?

Jalgrattaga mööda teed sõites tulevad kõige paremad mõtted. Käin ka mõningates kultuspaikades, kus on näiteks kunagi hiied olnud ja kus on kõrge elektromagnetväli. Lossis, kus on kabel, on samuti mõõdetud väga kõrget elektromagnetvälja, nimelt just altari ees. Aastasadu on seal tehtud armulauda, millega on äratatud elav usk inimestes. Kasvõi mõnekski hetkekeks ühinemine kõrgeimaga, nagu mõned preestrid on seda väitnud. Meri annab samuti mulle inspiratsiooni.

Kas teil on veel mõni hobi?

Nõukaajal, kui ma ei saanud pedagoogitööd teha dissidentlike vaadete tõttu, olin 14 aastat suurmajandi mesinik. Praegugi pean 13 mesilasperet. Mesindust õppisin Moskvas kaugõppe teel. Hobiks on veel aiandus, mille omandasin Räpinas.

Mis on filosoofia?

Algselt nimetas Pythagoras filosoofiat tarkusearmastuseks, praegu on see üldiste elus valitsevate seaduspärasuste uurimine ja nende tutvustamine.

Olete Saaremaa Gümnaasiumis filosoofiaõpetaja. Mis ajendas teid filosoofiat õppima?

Filosoofiat olen õppinud praktiliselt iseseisvalt. Räpinas oli küll majandusfilosoofia, aga seda oli vähe. Tõlkides Bô Yin Râ raamatuid, tekkis mul suurem huvi filosoofia vastu. Mu abikaasa oli ida-kirjanduse tõlkija, sain temalt palju materjali ja huvi ida-kirjanduse vastu.

Kuidas sai teist õpetaja?

19-aastaselt läksin Vaivere eriinternaatkooli kasvatajaks. Kaks aastat õnnestus seal olla, sest julgeolek hoidis pidevalt silma peal. Õpetasin ka maakutsekoolis, mis nüüd on ametikool. Sain kahes koolis olles pedagoogi kutsumuse. Nuia kool, kus õppisin, andis psühholoogiat ja pedagoogikat. Olen õpetanud lisaks filosoofiale ka psühholoogiat. 90ndatel läksin Kuressaare Gümnaasiumi, Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi filosoofiat õpetama. Nüüdseks olen olnud õpetaja 33 aastat.

Mis on teile õpetajaameti juures kõige rohkem meeldinud?

Koostöö õpilastega. Nendega on olnud rõõm koostööd teha, kes on huvitatud samadest asjadest, millest minagi. Näiteks tegi üks õpilane Ernst Ennost uurimistöö, mis kuulutati sel aastal Eesti parimaks tööks. Praegu on see õpilane Šotimaal psühholoogia professor. Kui ta aeg-ajalt Saaremaale tuleb, külastab ka mind. Sellised momendid on kõige rohkem rõõmu pakkunud.

Üks õpilane sai puudutatud sellest, kui ütlesin, et esmalt pole vaja tungida aine aatomitesse ja molekulidesse, kui te ei tunne kõige lähemal kasvavaid puid. Selle õpilase kutsusin oma mesilaste rasket haigust ravima. See ajendas teda minema bioloogiat õppima. Ta valis bakterioloogia suuna, tegi hiljuti ka doktoritöö sellel alal ning praegugi õpetab bakterioloogiat Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Temagi käis mul hiljuti külas.

Mis ei ole õpetamise juures niivõrd meeldinud?

Kui pean õpilasi sundima. Kui nad on hirmsasti väsinud ja neid see aine ei huvita, kuna pole neile kohane. Miks peaks lammas minema vähi juurde villa otsma? Sealt ei saa ju midagi!

Miks on oluline filosoofiat õppida?

Juba filosoofia algusaegadel ühendas Aristoteles kõik teadused filosoofia alla. Filosoofia on teiste teaduste koordineerija, ühendaja, üksteisele tutvustaja, seob kõik terviklikuks maailmapildiks. Isegi varem mainitud bakterioloogiaalane doktoritöö  kvalifitseerub laias laastus filosoofia alla.

Mis põhimõtte järgi elate? Mõni tsitaat?

Olen kõik tsitaadid ise endale kirjutanud! Olen suunanud need ka neile, kes on aravõitu, oma võimetes kahtlevad, kellel on eneseusku vähe. Jätan siia hiljuti kirjutatud mantra (hingekujundamisvahend):

Igavene Inimene minus,

kehtesta end minus,

maises inimeses,

oma võitmatu võimuga!

Igavene Inimene minus,

minu, maise inimese, tundeist

kõik hirmud tõrju

oma hingekindlusega!

Igavene Inimene minus,

mu maisest tajust

kõik kartused kaota

vääramatu väega!

Igavene Inimene minus,

kogu kohutavast

surelik minus vabasta

jumaliku julgusega

Mida tahaksite veel noortele öelda?

Tähtis on eneseusu rajamine, mis oleks kõikides elusündmustes kõigutamatu, mille varal kõik probleemid oleksid vähemalt enda jaoks lahendatavad. Tajuksid, et kõik raskused, mis on tulemas, on jõukohased ja väga heaks treeninguks. Enesearendamisega tulevad kõik takistused ja raskused ainult kasuks!

Categories
Arvamus

Kuidas ma Silmapiiri tegin

Ühel päeval teatas meie juhendaja Raul Vinni, et järgmise numbri peame ise toimetama. Sellele teatele vastati  meie  poolt vahetatud pilkudega, mis andis mõista kõhklevast olekust. Aga midagi polnud teha ja 8. märtsil istusime Kahni klassis juba omapead ja hakkasime töökohustusi jagama. Alguses ei saanud me väga vedama, aga kui artiklid olid ära jagatud jäi üle veel peatoimetaja ja tegevtoimetaja roll, kellele leiti lõpuks ka kandidaadid. Raina Kolk tegevtoimetaja, kuna tema oli üks vähestest, kellesse meil oli usku õigekirja osas, ja minule jäi peatoimetaja roll, mille ma veidi ebalevalt vastu võtsin.

Alguses polnudki mul väga midagi teha, kuna suured kirjateosed võtavad alati aega ja oma artiklite kallal ei saanud ma väga töötada enne kui teised oma töö tehtud said. Vahepeal tegime koosolekuid, kuna osadel kirjanikel läks oma teemade valimisega aega ja ma üritasin neile abiks olla, kas minust ka kasu oli on raske öelda. 14. aprill oli meie esimene artiklite esitamise tähtaeg, kuid kõik kahjuks ei jõudnud valmis, mis on muidugi loogiline arvestades seda, et suurem osa ajalehe koosseisust on G3-d ja neil hakkas sel hetkel eksamiperiood lähenema.

Kogu kogemusest jääb nii häid mälestusi kui ka kohti, kus saan oma oskusi lihvida kui ma peaksin kunagi tulevikus veel peatoimetaja rolli täitma. Suur oskus, mida sain arendada, on kommunikatsioon. Meie teisel koosolekul oli ainult kaks inimest, kuna ma ei olnud eelnevalt teatanud, et koosolek meie kolmapäeval toimub. Õnneks polnud sellest hullu ja sain paremini tundma neid, kes kohal olid. Teine asi, mis mind ennast kripeldama jäi oli see, et ma ei panustanud piisavalt usalduse loomisele kaaslastega, kuna ajaleht on ehitatud üles suhtlusele. Tulevikus oleks mul hea ka arendada oma toimetamisoskusi, kuna seekord oli mul julgust pakkuda välja parandusi ainult artiklitele, millele tegijad ise tagasisidet küsisid, kuna ma üritasin vältida kellegi tunnete riivamist. See on tegevus, mis loodetavasti ajaga paraneb.

Toimetades jäi peale oma vigade silma ka mõningaid minu arust meie ajalehe nõrku kohti. Koolilehel pole otseselt midagi viga, aga see on väga esinduslik, mis on arusaadav, kuna tegemist on noore kooliga. See aga piirab ka rohkem millest ja kuidas me kirjutame. Kui võtta näiteks Jaan Poska Gümnaasiumi koolileht, siis nende leht fokuseerib rohkem kooli tegevusele ehk siis nad kirjutavad just koolipere jaoks, mitte kooli jaoks ja kuna tegemist on paberlehega jääb see kooli peal õpilastele rohkem silma.

Olen väga tänulik selle võimaluse eest ja kui mulle peaks kunagi sama tööd pakutama võtaksin selle kindlasti vastu, kas või ainult sellepärast, et oma vigadest õppida. Ma olen väga tänulik oma tiimile, kes ka mulle toeks olid. Eriti tänulik olen muidugi neile, kes oma kirjutised õigeks ajaks valmis said, aga olin ka väga õnnelik, kui koosolekutel käidi ja minu kirjadele vastati.

Te olete väga armas kollektiiv ja me oleme aastaga ära teinud suure töö. Mis mul muud öelda kui tuult tiibadesse!

Categories
Raamatusoovitus

Manni raamatusoovitus: Haruki Murakami “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Lugedes sähvatas mulle pähe mõte, et Murakami teeb Õnnepalut. Oleme ju kõik harjunud Murakami kui romaanikirjanikuga, aga see on hoopis teistlaadi raamat, raamat temast enesest ja sellest, kuidas ta jookseb maratone ja osaleb triatlonidel, kuna pikamaajooks ja muidu pikem pingutus aitab tal romaane kirjutada, nii veider kui see ka poleks. Selline pikemat sorti pea 200-leheküljeline mõtisklus.

Murakami väidab, et tema otsus hakata kirjutama romaane sündis 1978. aasta 1. aprillil kell pool kaks päeval. See, et teda kohe edu saatis, polnud planeeritud. Pigem ei olevat ta kirjanikuna nii andekas nagu mõned teised, et lood lihtsalt voolaks temast välja. Murakami ütleb, et romaanikirjanikul on vaja eelkõige vastupidavust, kas siis pool aastat, aasta või veel kauem, et oma raamat üldse valmis saada. Ja sellepärast ta ütlebki, et käib jooksmas sellepärast, et olla parem romaanikirjanik – vastupidavus viib sihile. Ja kui veab, siis naudid ka protsessi. Ta lisab, et kui ta ei oleks pikamaajooksja, oleks ta ehk küll romaanikirjanik, aga täiesti kindlalt oleksid tema romaanid päris erinevad neist, mida ta praegu on kirjutanud. Ega ta ei oskagi öelda, mil moel erinevad, aga kindlasti hoopis teistsugused.

Tundub tõesti, et läbi pikamaajooksu on võimalik kirjeldada inimese elu, õnnestumisi, ebaõnnestumisi ja vananemisega kaasas käivaid muutusi, mis on pigem ju siiski ebameeldivad. Tee trenni palju tahad, tulemused lähevad ikka halvemaks. Aga just ehk tänu sellele jõuab Murakami järeldusele, et kõige olulisem on mitte tulemus, vaid see, et jõuad finišisse ja et sa distantsi jooksul kordagi ei kõnni (sest ega siia pole kõndima tuldud!), vaid jooksed, ükskõik kui aeglaselt. No sellest võib tõesti juba välja lugeda kogu elufilosoofia!

Tegelikult on Murakami ikka üks raudne mees. Kaheksakümnendate algusest, kui ta oma söögikoha kinni pani, “täiskohaga” kirjutama hakkas ja ühtlasi ka pikamaajooksja elu alustas (et olla parem romaanikirjanik, nagu öeldud), on ta läbinud üle 20 maratoni ja ka ühe nn ultramaratoni, mille pikkus oli – pange nüüd hästi tähele! – SADA kilomeetrit. Ega need inimesed vist päris normaalsed ei saa olla, kes arvavad, et parim viis oma pühapäeva veeta on tossud jalga panna ja joosta sada kilomeetrit… Kusjuures viimastel kümnetel kilomeetritel, kui ta oli suutnud endale sisendada, et ta on masin, mitte inimene, ja seetõttu ei tunne väsimust ega valu, möödus Murakami umbes kahesajast jooksjast (ta luges neid puhtalt igavusest, sest mida muud sa selle 11 ja poole tunni jooksul ikka teed).

Raamatus oli ka päris mitmeid pilte ja ma mõtlesin endamisi, et veider, kui lühikest kasvu ja õbluke ta ikka on. Tegelikult ei tohiks see ju kuskilt otsast imelik olla, sest jaapanlased ju täpselt sellised ongi. Aga ilmselt ma olen ta oma ettekujutuses mõelnud nii suureks kirjanikuks, et ka tegelik füüsiline vorm tuli ikka üllatusena.

Makrelle taevast ei sadanud ja kassid ei rääkinud, kuid kindlasti on see üks tihe raamat, mis räägib küll ühe pikamaajooksja elu võludest ja valudest. Tegelikult on see lõppkokkuvõttes kõik üks suur metafoor, nagu pealkirigi ütleb. Oli äärmiselt meeldiv lugemiselamus, aga ega Murakami muidugi halvemini ei oska ka. Ja kus ta saakski, ta ju teeb kõvasti jooksutrenni, et olla tasemel kirjanik!

Categories
Poolt ja vastu

Poolt ja vastu: kas kodutööd peaksid olema keelustatud?

Rubriigis „Poolt ja vastu“ arutlevad Saaremaa gümnaasiumi väitlejad igas numbris erineva küsimuse üle.

POOLT

Emeli Pikner

Mõistagi on keeruline kujutada ette koolisüsteemi ilma kodutöödeta. Sellegipoolest on antud teema tänapäeval üsna päevakajaliseks muutunud, pannes küsimärgi alla kodutööde vajalikkuse haridussüsteemis ning pöörates aina enam rõhku õpilaste mentaalsele tervisele ja arengule. Edukaks näiteks võib pidada Soomet, kus kodutöid küll ei anta (või siis väga minimaalselt), ent siiski peetakse nende haridussüsteemi üheks maailma parimaks ning ka õpilaste akadeemilised tulemused on PISA testide järgi esikümnes.  

Peale kooli koduste ülesannete lahendamine nõuab õpilastelt üsna palju vaba aega, mis võib endaga kaasa tuua mitmeid probleeme. Keskmiselt kulutab 15-aastane õpilane OECD PISA 2015. aasta uuringu järgi keskmiselt 17 tundi nädalas kodutööde tegemisele. See number on muidugi varieeruv olenevalt indiviidist või koolist. Kodutööd võivad küll tulla kasuks mahuka õppekavaga kaasas käimiseks, kuid see tekitab õpilastele lisastressi, sest lisaks koolile peab ka kodus ja vabal ajal tegelema õppimisega, jättes tihtipeale vähe aega puhkamiseks või muude tegevustega tegelemiseks. Californias läbi viidud uuringu põhjal leidsid üle 70% õpilastest, et kodutööd tekitavad neis tihti või alati stressi. Pidev stress võib negatiivselt mõjutada ka tervist, väljendudes tihtipeale väheses unes, mis on eriti ebasoodne kasvavate laste jaoks. Lisaks on noortel vähem aega ja võimalusi tegeleda nende arenguks kriitilise tähtsusega tegevustega nagu sotsialiseerumine ja eneseleidmine läbi hobide ning muude huvide. Kui kodutööde tähtajad hõljuvad ööpäevaringselt õpilase pea kohal, ei leidu tasakaalu kooli ja kodu vahel ning seetõttu tuleb teha ka raskeid ohverdusi: kas jätta minemata huviringi, et jõuda tehtud kõik kodutööd või hoopis kahel rindel edasi võidelda, ohverdades paar tundi magusat und ning jälle unise peaga kooli minna.

Lastele antud kodutöödega on tihedalt seotud ka nende vanemad ja kodune keskkond. Mõistagi on vanemate roll oma last vajadusel koolitööga aidata, ent alati ei ole vanemal seda võimalik piisaval määral teha. Eriti on see raskendatud, kui tegu on näiteks üksiklapsevanema perega, vanemad töötavad pikki tööpäevi või halvemal juhul ei ole nad huvitatud lapse abistamisest ning arvavad, et laps saab ise ka hakkama. Taolised olukorrad võivad tekitada lapsele, kes koduste töödega vajatavat abi ei saanud,  koolis probleeme. Lisaks võib kodutööde tegemist keerulisemaks muuta kodune keskkond. Kõigi laste jaoks ei pruugi kodu olla õppimiseks soodne keskkond, kui tal tuleb näiteks abistada oma vanemaid, vaadata suuremate/väiksemate õdede järgi või ei ole tagatud piisavalt privaatsust ja rahu. Probleemiks võib osutuda ka stabiilse internetile ligipääsu või vajalike tehnoloogilistele vahenditele puudumine, kus ülesandeid lahendada või informatsiooni otsida. Seega eeldab praegune koolisüsteem, mis hõlmab endas koduste ülesannete jätmist, et kõigil lastel on samad võimalused kodus õppimiseks ning pidev vanemate tugi vajadusel varnast võtta. Kui kodutöid ei antaks ning õppetöö fookus oleks üksnes koolis, ei saaks õpilane halba hinnet või kurja pilku õpetajalt, seetõttu et endast mitteolenevatel põhjustel tal seda teha ei õnnestunud.

Kui õpilased ei peaks enam kodutöid lahendama ja nende pärast muretsema, annaks see neile  vabal ajal võimaluse uurida hoopis nende teemade kohta, mis neid endid huvitavad, ilma et keegi neid taga sunniks, kasvades läbi selle iseseisvat uudishimu maailma vastu. Lõppude lõpuks vastutab igaüks ise oma õpitulemuste eest ning kui nende parandamiseks või hoidmiseks on vaja õpilasel lisaks õppida, siis on tal alati võimalus kodus teemadega süvitsi tutvuda ning enne kontrolltööd teemad üle korrata.

VASTU

Thomas Hendrik Liiv

Idee poolest peaks ju ka kõigest koolitundidega õpitav materjal kinnistuma, seega milleks need kodutööd vajalikud on? Kodutööd tekitavad olukorra, kus õpilane saab ise ülesandeid nuputada ning ka tunniväliselt ja seeläbi sagedamini, kasutada koolis õpitud teadmisi, mis aitavad kaasa nende teadmiste kinnistumisele. Lisaks saab ülesandeid lahendada koduses keskkonnas, mis võib paljudele õpilastele olla palju mugavam viis õppimiseks. (eeldades, et nende kohusetunne nad reaalselt õppima paneb) Mõne õpilase jaoks on aga just vastupidine tõsi, see pole aga hetkel minu fookus.

Kasu õpilastele avaldub peamiselt kindlustundes. Praeguse koolisüsteemi järgi on õpilastel alati hunnik kontrolltöid, milleks peab valmis olema. Kui õpilane ennast adekvaatselt kodutöid tehes ette valmistab, siis ta on palju kindlam enne kontrolltööd ning ei kannata stressi tõttu. Kuna ta on endas palju kindlam, siis on tõenäoliselt kontrolltöö tulemus ka parem, mis omakorda väldib õpilase elus stressiolukordi, kuna ta ei pea muretsema halbade hinnete ega nende parandamise pärast.

Väga tähtis on ka see, et mida rohkem õpilane õpitud materjali kinnistab, seda suurem on tõenäosus, et ta ka hiljem elus neid teadmisi oskab rakendada ning kunagi ei tea, millal mingit infokillukest koolist elus vaja läheb.

Õpetajatele või üldisemalt koolisüsteemile avaldub kodutööde positiivne mõju läbi tundide struktuuri ja efektiivsuse. Kui õpilased tulevad tundi, olles eelnevalt kodus materjali läbi töötanud, saab aega kasutada palju efektiivsemalt. Kui õpilastel tekib küsimusi õpitud teema/lahendatud ülesannete kohta, siis õpetaja saab kasutada aega konkreetsetele küsimustele vastamiseks, mitte umbmääraselt teema üle kordamiseks. Läbi selle kinnistub omakorda materjal paremini. Kui õpilased aga omandavadki läbi kodutööde materjali palju kiiremini, siis õpetaja saab lihtsalt järgmise teemaga edasi minna ning raskemate teemade jaoks rohkem aega varuda. Igati pidi saavad õpilased palju sisukamad tunnid.

Kodutööd on tihtilugu õpilaste jaoks tüütud, aga neid peab tegema, sest nendega kaasneb väga palju kasu, nagu eelnevalt välja toodud. Sellise kohustuse olemasolu suurendab õpilaste kohusetunnet ning ka töökust, sest nad peavad suutma keskenduda ka kodus õppimisele. Kodutööde jaoks peab ka aega leidma, seega õpilasel areneb ka ajaplaneerimisoskus. Lisaks ei ole koduses keskkonnas tihtilugu kedagi, kelle käest ülesannete lahendamisega abi küsida, eriti gümnaasiumi õpilastel (kuna vanemad ei mäleta ööd ega mütsi nt 11. klassi keemiast), seega kodutööd panevad õpilase olukorda, kus nad peavad ise ülesandeid lahendama ja nuputama, seega ka nende iseseisvus areneb. Kõik need on oskused, mida on inimesel vaja, et olla ihaldatav tööline ning normaalset palka teenida ning kooli eesmärk ongi arendada välja tööinimene.