Kategooriad
Juhtkiri

Juhtkiri #2

Vaatame Silmapiiri

Maailm, milles elasime siis, kui ilmus meie esimene Silmapiir, on nüüd totaalselt muutunud. Iga päevaga suudame aina enam hinnata vabadust, mida enne võtsime iseenesestmõistetavalt.

Meie koolis tegutses Punase Risti kogumispunkt, kus Renee Maripuu eestvedamisel koguti ukrainlastele hügieenitarbeid. Rõõm on lugeda, kuidas nii paljud sellesse ettevõtmisesse panustasid.

Haridusteemalistele küsimustele vastas meie president Alar Karis ning samuti avaldas ta oma mõtteid TikTokist.

Nagu ikka, peab kurbi ja rõõmsaid sündmusi olema võrdselt. Lugu kooliteatri tegemistest toob kindlasti nii mõnelegi suule kerge muige. Ning nüüd on võimalus lähemalt tuttavaks saada meie erilise ajalooõpetaja Piret Tänavaga.

Proovime siis minna ikka koos edasi ja aitame inimesi enda ümber!

Kategooriad
Intervjuu

President Karis: Ma olevat TikTokis olnud

Sellal kui sõda polnud veel Ukrainas alanud ja Eesti valmistus rahumeeli vabariigi aastapäevaks, õnnestus Silmapiiril külastada presidendilossi Kadriorus. Eraldatud minuteid oli täpselt viisteist ning President Alar Karis oli sekundipealt kohal.

PISA testide alusel on Eesti haridus üks maailma parimaid. Noorele õppijale on antud teadmised ning hea võõrkeelte oskus, mistõttu on pea igaühel võimalus oma õpinguid jätkata üle terve maailma. Miks peaks üks noor jääma Eestisse?

Noor peab õppima nii Eestis kui välismaal, minu seisukoht ongi see, et osa õpingutest võikski toimuda ikkagi kuskil mujal, mitte ainult Eesti riigis. See avardab silmaringi ja noor saab aru sellest maailmast tunduvalt paremini. Võib-olla tagasi tulles Eestisse oskab ka paremini jälgida neid arenguid ja sündmusi poliitikuna, et kuidas mõistlikud otsused teha.

Miks peaks siis ikkagi üks eesti noor, kes läks välismaale õppima, tagasi tulema?

Ma arvan, et tagasi tuleb tulla ainult sel põhjusel, et sa suudad siin midagi paremaks teha, ja  et sa tunnetad ka ise, et oled võimeline Eesti riigis midagi muutma ja korda saatma. Võib-olla kaugetes maailma avarustes see teadmine kohale jõuabki. Ma arvan, et just see peakski olema üks mõjuvamaid põhjuseid. Sa tuled ja tahad Eesti riiki paremaks teha ning tasuks on, mitte küll palga näol alati, vaid see tunnetus, et sinust sõltub midagi.


Sa tuled ja tahad Eesti riiki paremaks teha ning tasuks on, mitte küll palga näol alati, vaid see tunnetus, et sinust sõltub midagi.

— Alar Karis

Jätkates haridusega, haridus- ja teadusministeeriumi plaan kaotada põhikooli lõpueksamitelt lävend on põhjustanud vaidlusi. Mida arvate teie haridus- ja teadusministeeriumi kavatsusest?

Ma arvan, et see ei ole tekitanud vaidlusi, vaid pigem diskussiooni ja diskussioon on oluline. Käigu pealt öelda, mis on õige, mis on vale, on raske, aga ma olin haridusjuhtide konverentsil ja seal oli seesama teema üleval. Jutt oli PISA testidest, mis iseenesest on ka eksam. Küsimus ongi selles, et mismoodi me teeme põhikooli lõpueksameid või eksameid üldse. Minu arvates võiks põhikooli tõepoolest lõpetada ilma eksamiteta, aga ma arvan, et mingisugune hindamine peaks ikkagi olema. Küll mitte ühe aine põhine, vaid pigem integreeritud, mida ei saa treenida, kuna sa ikkagi kasutad neid teadmisi, mis sul põhikoolis on saadud ja püüad vastata nendele küsimustele, mis töös on esitatud. Ma ütlen veelkord, seda ei saa treenida, see peab tulema sul iseenesest, siis saad ise ka aru, kus sa oled, kus antud kool on ja lõpuks, kus Eesti riik on.

Ülikoolide rektorid keelduvad halduslepingutele alla kirjutamast seni, kuni kõrgharidus ei saa lisarahastust. Kuidas oleme jõudnud hetke, et hariduse väärtuse tõestamiseks peab haridusvaldkond suhtlema valitsusega läbi ultimaatumite?

See ei ole esimene kord, kus läbi nii-öelda ultimaatumite suheldakse. Diskussioonid haridusministeeriumiga kõrghariduse rahastamise üle on pidevad, kogu aeg on olnud, kas siis ümber teaduse või kõrghariduse vähese rahastamise. Mina olen olnud rektor, kui toimus diskussioon valitsusega vahetult enne valimisi. Muide, toona tõsteti kõrghariduse rahastamist mitukümmend protsenti.

Siin võib-olla ongi nõu: kuna praegu on tulemas valimised, on võimalik see küsimus teravalt esile tõsta, mida on ka tehtud ja on saadud vastus tegelikult ka ministrilt. Ta on öelnud, et ta saab probleemist aru ja püüab seda lahendada läbi eelarve protsessi, mis toimub, küll mitte praegu, vaid natuke hiljem. Niisiis ma arvan, et lahendus kindlasti leitakse, ega see nüüd ülikooli seisma ei pane, et praegu ei ole seda lepingut sõlmitud.

Ma mõtlengi, et kui me räägime  ühiskonnast kui tervikust, kas me peaksime üldse omavahel suhtlema kergelt utreerides ultimaatumitega või peaks hariduse väärtustamine tulema poliitikutelt iseenesest?      

Eks nad väärtustavadki, ma arvan, sest kõik nad on ju haritud inimesed, enamuses. Küsimus on pigem selles, et valdkondi, mida väärtustada ja mis on olulised poliitika jaoks, on palju. Nagu te väga hästi teate, poliitik loeb hääli ja vaatabki, kus on hääli kõige rohkem ja kus on vähem. Ühel hetkel tekivadki teravad teemad, mis võib-olla ei ole häältelugemise käigus esile kerkinud, aga samal ajal on Eesti riigi jaoks väga olulised.

Ülikooliga jätkates, suur osa Eesti doktorantidest töötab õpingute kõrvalt täiskohaga, sest riiklik stipendium ei ole piisav. Pärast doktorantuuri lõpetamist pole alati erialast tööd võimalik leida. Miks peaks üks eestlasest noor teadlane niiviisi tahtma teadust Eestis teha?

Kui mina teadust tegin, õigemini teaduskraadi tegin, siis ma töötasin, aga seal oligi see vahe, et ma töötasin selles valdkonnas, milles ma tegin kraadi. Ma arvan, et see peakski nii olema, et sa töötad küll täiskohaga, aga see on seotud sinu erialaga, sinu kraadiga ja see pigem aitab sul seda kraadi kiiremini valmis saada.

Kraadi tegemine ongi natuke sinus endas kinni: sul kas on soovi seda kraadi teha või ei ole, sest see on ikkagi valdkond, mis tuleb sinu seest – sa tahad teha, sind huvitab see. Teaduse tegemisel ongi suureks võluks vabadus teha seda, mis sind tõesti huvitab.

Elu on ju selline, mis nõuab elamist, ja paljudel doktorantidel on lapsed. Tihti on ka niimoodi, et mõlemad vanemad on doktorandid. Täna püütakse seda muuta läbi selle, et on tekitatud nooremteaduri staatus, nii et teemaga tegeletakse, ja ma usun, et see leiab lahenduse. Kindlasti peab see osa jääma, mis tuleb su seest: ma tahan olla teadlane ja tahan teha teadust.

Paljud saarlased on täna kolinud mandrile, olgu põhjuseks hariduse omandamine, kallima leidmine või hoopis pealinna palgad. Mida teha selleks, et ka Saaremaast ei saaks tulevikus veidi utreerides “pensionäride saar”?

Mõtled, et seal on rohkem eakamaid inimesi kui üks? See on jällegi noorte ja kindlasti riigi kätes, et luua tingimused, et seal tekiks ettevõtlus. Tänapäeval ei pea ära sõitma selleks, et midagi teha. Õppimise kontekstis saadki kohapeal õppida ja ma arvan, et neid inimesi ja noori tuleb täna rohkem juurde, kes tahaksid linnakärast eemale. On noori, kes loovad endale kodu ja võimalused just sellistes kohtades nagu Saaremaa, kus lastel on toredam olla, koolid on väiksemad, kui need kinni ei panda, nii et ma arvan, et ma ei muretseks sellepärast, et Saaremaa tühjaks jääb ja minusugused sinna asemele kolivad.

Lõpetuseks esitan viis lühiküsimust.

Kas kõrgharidus peab olema tasuta?

Ma olen propageerinud osalist õppemaksu ja paljude variatsioonidega: võimalus stipendiumit saada, võimalus laenu võtta, mida ei peaks tagasi maksma, kui sa pärast lõpetamist leiad töökoha, mis on erialane, aga pole tasustatav. Neid kombinatsioone on palju, aga arusaadavalt, kui mina oleksin täna tudeng, tahaksin ma loomulikult tasuta õppida. Paraku peavad ülikoolid kuidagi hakkama saama, millest me ka alustasime. Rahapuudus on ülikoolides olemas ja kuskilt peab tulu tulema.

Täna on teatav seltskond, kes on nõus maksma: kas mingid ettevõtted on nõus stipendiumeid looma või siis isikud ise on nõus õppemaksuga. Need põhimõtted on vaja uuesti läbi arutada, aga laeva pöörata 180 kraadi võrra ja tasuta kõrgharidus tasulisega asendada ei ole mõistlik, hariduse laeva niimoodi ei tohiks kõigutada.

Kas Eesti e-riik on tolmunud?  

Tolm tuleb pealt ära pühkida, siis ta polekski enam tolmunud. E-riik areneb kiiresti ja mõned asjad ongi aegunud ning vananenud. Seda tuleb tunnistada, kuid kuna me oleme oma elu ehitanud üles väga digitaalselt siin maailma nurgas, tuleb sinna panustada järjest rohkem, et see ära ei tolmuks.


On noori, kes loovad endale kodu ja võimalused just sellistes kohtades nagu Saaremaa, kus lastel on toredam olla, koolid on väiksemad, kui need kinni ei panda, nii et ma arvan, et ma ei muretseks sellepärast, et Saaremaa tühjaks jääb ja minusugused sinna asemele kolivad.

— Alar Karis

Kas kliimakriis on päris?

Probleemid kliimaga, kliimasoojenemine on keskkonnaküsimused, mis on omavahel seotud. Sellega tuleb tegeleda ja ma arvan, et Eesti šanss ongi luua neid uusi tehnoloogiaid, mis meie jalajälge vähendavad. Neid tuleb siin arendada, teistele pakkuda ja ise kiirendatud tempos kasutusele võtta, et me saaksime loobuda fossiilsest maailmast, mis meil täna on ja millest me olemegi sõltunud. Eeskätt peaks see käima niimoodi, et üks liigub kiiresti üles ja teine liigub vastavalt all, kuid kui me teeme väga kiireid liigutusi, siis meil tekivad uued probleemid, sotsiaalsed probleemid, millega peab hakkama tegelema.

Viimaseks üks noortemeelne küsimus. Kas President Alar Karis on valmis noorteni jõudmiseks ka TikToki platvormis oma tegemisi kajastama?

Ma olevat TikTokis olnud, aga mitte süstemaatiliselt. Olen teiste TikTokkides olnud.

Kas Alar Karisel tuleb enda TikToki konto kunagi?

Jah, võib-olla selle aja peale on juba midagi muud välja mõeldud, neid platvorme on väga palju. Kõikides platvormides olla samaaegselt nõuab ka energiat. Seega praegused valikud on Twitter ja Facebook, aga ma ei välista mingil juhul TikTokki, see on lühike suts ja selle pärast ei pea väga muretsema.

Kategooriad
Noored

Õpilased väärtustavad kaltsukaid aina enam

Kooliõpilased külastavad  säästlikumalt ja teadlikumalt tarbida tahtes aina rohkem ka teise ringi poode Kuressaares.

Kiirmood seostub tänapäeval paljude jaoks keskkonnareostuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja arengumaades kuskile pisikesse urkasse topitud töölisega, kes sisuliselt palka ei saagi. Vastukaaluks on aga jätkusuutlik ja ka igas mõttes säästlikum mood, mida esindavad ka teise ringi poed ehk kaltsukad, mida aina rohkem avastavad ka kooliõpilased.

Noorte harjumus kaltsukates käia on rutiinne: Silmapiiriga rääkinud viiest õpilasest kaks käivad neis poodides iga nädal ja kaks kord kahe nädala jooksul.

Poodide külastamise eeskujudena nimetatakse emasid, kellega koos käidi nendes juba väikese lapsena. Noori motiveerib kaltsukas käima sealse kauba odavus. Mainitakse ka teisi põhjuseid, nagu isikupärasem stiil ja inspiratsiooni ammutamine, siiski jääb majanduslik mõtlemine tugevalt esiplaanile.

G1 õpilase Aija Lemberi sõnul on just Humanas väga vahvaid asju. „Seal on kena aega veeta, seal on nii põnevad asjad, et saab ka inspiratsiooni.“ Tema jaoks on poodide külastamise harjumusel olnud teenäitajaks ema.

Kaltsukatele ei pööra selga ka õpetajad. Nende puhul on juba rohkem märgata teadlikumat tarbijakäitumist.

Õpetajad Irja Truumaa, Külli Mänd ja Agnes Heinla tõid plussidena esile lasteriiete kvaliteedikontrolli läbimise ehk siis see, kui riided on juba kellegi poolt kantud, näitab nende seisukord, mis kvaliteediga ese on. Mainiti veel originaalsust ja keskonnasäästlikku elustiili. Tähelepanuta ei jäänud ka noorte lemmikpõhjus: raha kokkuhoid. Kõik kolm õpetajat alustasid taaskasutuspoodide eelistamist juba nooremana, kas siis kohe, kui esimesed taaskasutuspoed ilmusid, või oma esimese taskuraha saamisel.

Üks teise ringi poe töötaja räägib, et  just viimaste aastate jooksul on toimunud muutus klientuuris – aina rohkem külastavad poodi noored kooliõpilased. Eriti selgelt olevat see välja tulnud esimese koroonalaine ajal, kui õpilasi hakkas poes rohkem liikuma ka päevasel ajal. Müüja toob välja, et vanemad kliendid eelistavad päevi, mil uus kaup on alles saabunud. „Ma olen isegi lugenud, et 73 inimest oli korraga ukse taga,“ kommenteerib müüja uue kaubaga päevade avamisi.

Noorte puhul on see vastupidi ning nemad tulevad pigem just siis, kui on kõige odavam kaup. Kuigi müüja rõhutab noorte viisakust, nendib ta, et paraku tuleb tegemist teha ka varastamisega. Riietuskabiinides pistetakse vaikselt rõivad kotti ning tühjad riidepuud peidetakse riiete vahele või kappide taha.

Aija Lember / Foto: Cariina Latkin

Sõbralt Sõbrale Kuressaare kaupluse juhataja Maris Fedorov ütleb ka, et viimastel aastatel on märgata muutust noorte aina enamas taaskasutuse eelistamises.

„Teismelised on avastanud taaskasutuse,“ ütleb Fedorov, kes peab noorte peamisteks motivaatoriteks kauba piisavalt odavat hinda, mis sobib sooviga saada võimalikult palju kaupa vähese raha eest, ja asjade isikupärasust.

On ka väiksemaid lapsi, kes külastavad poodi, soovides “uusi” mänguasju või lihtsalt leti pealt kommi.

„Kusjuures koroona ajal on paljud noored pered Saaremaale kolinud ja käivad nüüd meie poes,“ räägib Fedorov, lisades, et viimastel aastatel on ka teiste klientide maht kasvanud.

Sõbralt Sõbrale kauplus kasutab sotsiaalmeediat mitte ainult toodete reklaamimiseks, vaid ka taaskasutusnippide jagamiseks.

„Me paneme ka erinevaid videosid üles, kuidas teha keraamikast uusi asju või kuidas mööbliesemeid värvida või muud moodi asjadele uus ilme anda.“ Arvestades ühismeedia suurt tähtsust modernses ühiskonnas, saab edukalt sotsiaalmeedia kaudu inimestele keskkonnasõbralikumaid mõtteid atraktiivsemaks teha.

Sarnaselt esimesena küsitletud müüjale ütleb ka Fedorov, et kõige enam on kliente nendel päevadel, kui uus kaup on äsja saabunud, ning kuna kasutatakse ka ühismeediat, tulevad paljud kohale just konkreetsete kuulutuste peale. Tihti saavad uutest uudistajatest püsikliendid ning nende ja personali vahelised suhted on nagu perekonnas. Lõpetuseks lisab Fedorov, et kogu poeketi missioon on heategevus, mille peamiseks sihtgrupiks ongi puudust kannatavad noored ja lapsed. Investeeritakse näiteks pereteraapiatesse, nõuandlatesse ja psühholoogide teenustesse. Hästi õnnestunud projekti kohta toob poe juhataja näite lastekodust pärit noorest tallinlasest, kellele osteti korter, mis lausa ära remonditi. „Kui keegi teab mõnda abivajajat noort, siis võib meie firmale teada anda, aitame,“ jääb kõlama tähtis üleskutse.

Kategooriad
Noored

Kooliteatris käiakse ennast välja elamas

Kooliteatri proovi minnes ei oskakski muud oodata kui nalja ja naeru. Selles osas pole ka Saaremaa Gümnaasiumi Taneli Tingi ja Mihkel Vendeli juhendatud ring erand.

On neljapäev. Kisub juba hämaraks, kui teatriringil proov algab. Aegamööda tulevad kohale veidi väsinud moega, aga rõõmsad noored. Juhendajad on sama rõõmsad.

„Hakkame pihta,“ kõlab punkt kell seitse Taneli karmihäälne hüüe.

See äratab õpilased korralikult üles ning nad moodustavad kärmelt ringi. Olgugi et teater on kultuur, mitte sport, ei pääse soojendusest siingi. Teatri puhul on aga erinevus see, et mida iganes tehakse, ei suudeta kunagi tõsiseks jääda.

Soojendusele järgnevad kaks huvitavat, aga veidrat mängu. Esimese mängu ajal peavad osalejad näitama õigel hetkel õigesse kohta ja kui sellega hakkama ei saada, tuleb demonstreerida dramaatilist surma. Asja teevad veel põnevamaks sinna juurde lisanduvad hääled.


„Hakkame pihta,“ kõlab punkt kell seitse Taneli karmihäälne hüüe.


Teise mängu ajal tuleb ühise pundina hoida ülal õiget rütmi, mis läheb iga korraga aina kiiremaks. Samal ajal liiguvad juhendajad pidevalt noorte ümber ning ergutavad neid.

Soojendusest küllalt, suundutakse harjutama uut näidendit „Võluflööt“. Õpilaste loovus pannakse päris korralikult proovile ning seekord peavad nad sooritama tantsuliigutusi ooperilaulu järgi. Küll aga ei ole õpilased mitte raasugi näitemängust vaimustuses.

Hoopis Tanel ja Mihkel on ülimalt põnevil, see paistab nende silmadest kohe välja. Tanel liigub koos noortega kaasa ja juhendab väga palju. Mihkel on rohkem pealtvaataja rollis, aga tihti kostub ka tema hääl ning tema ülesandeks on jagada rohkem tehnilist nõu. Nähes õpilaste morne nägusid, teatab Tanel pettunult, et juhendajatel peab näidendit vaadates lõbus hakkama.

Noored ei pane seda üldse tähele ning nüüd satub Tanel ahastusse: „Ärge olge nii igavad!“

Tal pole enam midagi muud ette võtta, kui pidada maha üks korralik motivatsioonikõne. Selle peale ilmub viimaks nii mõnelegi näole naeratus. Nüüd tuleb liigutustesse palju rohkem särtsu ja asi hakkab ilmet võtma.

Järgmisena koondutakse väiksematesse gruppidesse, kus tehakse erinevaid harjutusi ja loovaid ülesandeid. Tuleb harjutada tantsulist liikumist, mida väga tihti etendustel ei näe. Seepärast on ka õpilastel põnev katsetada uusi tehnikaid. Kuid ikka ja jälle on näha, kuidas noored on väsinud ning vajavad uut motivatsioonikõnet, kus seekord on vaja ka Mihkli abi.

„Väsinud saab olla vanaduses,“ kõlab järjekordne Taneli tarkusetera. „Laval peab lõbus olema!“ Proovi lõpuni on veel 45 minutit, kuid viimaks mõistavad juhendajad, et olukord on lootusetu ning lasevad õpilastel minna.

Aasta tagasi tegutsesid Tanel ja Mihkel koos Inspiras. Ühel hetkel tulid teated, et Saaremaa Gümnaasium tahab luua teatriringi. Tanel pakkus Mihklile välja, et nad võiksid seda koos teha ja seega otsustasidki kandideerida.’

Mehed on avastanud, et koos saavad nad noortele anda erinevaid teadmisi. Kuigi nad on käinud küll ühes koolis ja õppinud sama juhendaja all, on nende isiksused väga erinevad. Mõlemal on omad tugevused ja seetõttu saavad nad teineteist täiendada. Tanel on õppinud koreograafiat ja paneb liikumised paika, Mihkel annab rohkem tehnilist nõu.

Alguses oli teatriringi tulla tahtjaid väga palju, 25 ringis. Kuna suure pundiga on proove raskem läbi viia, valiti välja ainult need, keda asi tõeliselt huvitas. Ei lugenud isegi andekus, vaid tuli proovides kohal käia ja näidata üles oma initsiatiivi. Tanel ja Mihkel soovisid, et loodavas pundis oleksid erilised inimesed ning et ei oldaks koos oma sõpradega, vaid taheti luua just nendest uutest inimestest sõpruskond. „Esimese poolaastaga on see juba juhtunud! Rõõm jälgida, kuidas noored koostööd teevad, mõnus vaatepilt,“ teatab Mihkel rahulolevalt. Keegi ei häbene enam midagi kellegi ees, mis ongi põhiline. 


„Väsinud saab olla vanaduses,“ kõlab järjekordne Taneli tarkusetera.


Õpilased on teatriringiga kõik väga rahul. Enamik tuli sinna selleks, et saada üle lavahirmust ja väljuda mugavustsoonist, aga on ka neid, kes juba varasemaltki näitlemisega tegelenud ja soovivad sellega jätkata. „Olen kuidagimoodi introverdist ekstraverdiks saanud!“ imestab Merit Vinkel. Birgit Keerd toob näiteks, et ei pea ootama, et näha tänaval dramaatilist surma, sest teatriringis saab seda kõike teha.

Karl August Kapsta näitlikustab, et tavaliselt ei minda kellegi võõra juurde ja ei karjuta talle näkku, et su hambad on täpselt nagu kana küüned, aga teatriringis on see normaalne.

Tanelit ja Mihklit kiidavad kõik. Õpilaste sõnul on nad väga lõbusad, suhtlevad hästi, kuulavad ära, riidlevad, kui vaja, oskavad lollitada, on mõistlikud. Nad ei olegi niivõrd õpetajad, vaid nagu sõbrad, kellega on mugav suhelda. Merit rõõmustab ka selle üle, et juhendajad usuvad neisse ja tänu neile saavad nad kõigega hakkama. Samuti sujuvad õpilastel ka grupitööd suurepäraselt ja nendest ei taha keegi kõrvale hiilida. „Käige teatris!“ kõlab Birgiti soovitus kõikidele.

Kategooriad
Õpetaja

Sokipöisel käiva Piret Tänava intrigeeriv koolivahetus

10 aastat Tartus Eesti absoluutses eliitkoolis Miina Härma Gümnaasiumis töötanud Piret ütleb, et tulla vanimast eestikeelsest gümnaasiumist tööle ühte Eesti noorimasse gümnaasiumisse oli küll intrigeeriv, kuid ta on oma otsusega rahul. Siin on tema sõnul palju suurepäraseid inimesi ja koostöö toimib ladusalt ning väga hästi on vastu võetud ka neid, kes tulid siia mandrilt ja ei taba veel kõiki allhoovusi.

Pireti valis Silmapiiri jaoks välja eelmine õpetaja-persoon Koit Simso. Põhjusel, et Piretit ei tunne tema ega ka enamik õpilasi.

Õpetaja huvi oma aine vastu ergutab ka õpilasi

Abiturient Eliise Kask sõnab, et Piret on suurepärane õpetaja, kes on teadlik oma ainest. Tema tunnid on väga huvitavad ja hästi sisustatud, sest ta kasutab oma tundides erinevaid õppemeetodeid.

Ka G2 õpilase Andris Tamburi sõnul on Pireti tunnid läbimõeldud ning mitmekülgsed. “Klassi ees tundi andes on näha, et õpetaja ise on väga kirglik selle suhtes, millest ta räägib, ning selline suhtumine äratab ka õpilastes huvi aktiivsemalt tunnis kaasa töötama.”

Pireti kaasmentori Monika Manderi sõnul on Pireti üks paljudest noortega suhtlemisel olulistest külgedest see, et ta on mõistev ja toetav. Koit Simso arvates väärib tähelepanu aga hoopis Pireti fantaasialend, mis koolitustel rühmatööde ajal elavalt väljendub. Nimelt suudab Piret vajadusel täiesti tuimalt ja tõsiselt ka kõige naljakamaid asju ette kanda.

Anni Haandi peab Pireti puhul imetlusväärseks tema meeletult laia silmaringi ja kadestamisväärseid teadmisi. Samal ajal on Piretil kolleegi sõnul alati tagataskust võtta mõni hea näide või humoorikas nali.

Piretile endale meeldib mõelda, et ta on rahulik ja leebe. Kuid ta teab ka, et võib olla intensiivne, mis ei pruugi õpilastele lihtne olla. See juhtub siis, kui mängu tuleb teema, mis talle väga korda läheb. Ta meenutab lõbusat lugu ühest üsnagi ekstreemsest olukorrast: “Kunagi hakkasin rääkima toimetulekust ja vaesusest ühiskonnas sellise hooga, et seljas olnud triiksärgi varrukas rebenes pluusi küljest lahti ning sealt edasi oli juba palju “lihtsam” toimetulekuprobleemidest ühiskonnas rääkida.”

Pireti liigset hoogu minemist nendib ka G1 õpilane Joosep Berens, kelle sõnul võib tõesti olla vahel raske õpetajaga sammu pidada. Samas on Piret Joosepi arvates kalkuleeriv ja konktreetne inimene, kes mulli ajama ei hakka. 

Piret hakkas õpetajaks tänu oma õpetajast emale ning oma kooliaja karismaatilistele õpetajatele, kelle tunnid olid nagu etendused, mida meenutades süda siiani soojaks läheb.

„Nad olid ise elavad õppekavad,“ kirjeldab Piret oma õpetajaid. Näitena toob ta loo kehalise kasvatuse tunnist, kus tuli järsakust slaalomit suusatades alla lasta ning slaalomipostideks olid rivistatud neli kehalise kasvatuse õpetajat.

“Sa õpid selle asja ju ära!” kommenteeris ta kummalist olukorda.

Ema õpetajaametiga seoses meenub talle hoopis lugu,  kuidas ema sattus juuksurisse oma endise õpilase juurde, kellel oli ajalugu rahuldav olnud. Juba keset lõikust sai ema aru, et siit tuleb ka rahuldav soeng.

“No mis teha. Kolm kolme vastu,” naerab Piret, et see lugu tõestab karma olemasolu, öeldes, et eks kardab isegi seda, kuid hindeid tuleb ju panna ja ise enda juukseid ka ei tahaks lõikama hakata.

Andris Tambur peab Pireti juures kõige silmapaistvamaks tema hobusesaba, mis klassi ees käies edasi-tagasi liigub.

G1 õpilane Säde Leen Holm on aga märganud, et Piret käib oma klassis ilma jalanõudeta, või nagu Saaremaal ikka öeldakse, sokipöisel. Kuigi tema kohta peaks pigem ütlema sukapöisel, arvestades, milliste kauniste värviliste sukkpükstega Piretit kooli peal näha võib. Säde arvates on jalanõudeta käimine märk sellest, et õpetaja tunneb end klassis mugavalt.

Piret tõdeb, et nii on tõesti mugav ja mõnus, kuid teeb seda ka sellepärast, et klassis ringi käies iseseisvalt töötavaid õpilasi kingaklõbinaga mitte häirida. Seda on Piret õppinud oma peaaegu 20 õpetajaks oldud aasta vältel saadud õpilaste tagasisidest.

Piretile meeldib õpetajaks olemise juures see, et töö ei lase väga ära sammalduda ning pidevalt saab olla elu ja uuenduste keskel. Õpetajatöö juures ei meeldi talle aga, et palju tööd tuleb teha pärast tunde, ning kui tahta hästi teha, siis võtab see meeletult aega. Pireti töökust kinnitavad ka teised õpetajad. Koidu sõnul Piretit õpetajate toas liiga tihti ei näe ning tal on sageli heas mõttes kiire ja palju toimetusi. Monika sõnab, et Piret on see inimene, kes palju teeb, see palju jõuab. Tihti on teda kella 19-20 ajal veel kooli peal näha.

Tööelust välja lülitumiseks veedab Piret tihti palju aega looduses või muuseumites, käib keraamikaringis ning õpib prantsuse keelt. Mentorina on Piret oma õpilaste sõnul rahulik, sõbralik ja toetav. Monika sõnul sujub Piretiga mentorluse koostöö väga hästi: „Meil on selle mõne kuuga tekkinud hästi toimiv tiimitöö. Aeg-ajalt tuleb ette asju, millega ise alati tegeleda ei jõua, ja kui minna Piretilt küsima, siis on tal alati vastus olemas.” Monika kahtlustas juba esimest korda koolitusel Piretiga paaris ülesannet lahendades, et nad võivad kaasmentoriteks sattuda, ning ta on rahul, et nii läks. Piret on seltskondlik inimene, kellega igav ei hakka.

Kategooriad
Essee

Kes oli Bach? Aga Lennon?

Vaatamata tänapäeva näiliselt piiramatule info kättesaadavusele võib kohati tunduda, et  noorte muusikamaitse või siis vähemalt teadmised muusikast osutuvad väga kesiseks või pealiskaudseks.

Murekoht ei ole selles, et noorte teadmised oleks üldiselt kesised, vaid asjaolu, et enamasti ollakse süvenenud vaid ühte või kahte žanrisse ning ei olda teadlikud muusikamaailma sügavamast kultuurilisest taustast ja ajaloost.

Tänapäeval võib enamik noortest kindlasti nimetada mõne Justin Bieberi, Kanye Westi või Drake’i laulu, kuid tõenäoliselt ei osata nimetada mõnda Bachi teost (kui sellisest mehest üldse kuuldud ollakse).

Ühiskond peaks seda võtma kui hoiatusmärki. Kui noorem põlvkond ei väärtusta mineviku muusikakultuuri, siis võib juhtuda, et ühel päeval on minevik unustusse vajunud ning ei teatagi, et kunagi on tegutsenud sellised inimesed nagu Mozart, Louis Armstrong või isegi John Lennon.

Muidugi ilmub alati juurde aina uusi artiste ja „kunstnikke“, kes mängivad paar nooti ja elektrooniliselt modifitseeritud häälega kaasa laulavad, kuid kui unustada, kust see kõik alguse sai ja sellesse ükskõikselt suhtuda, kaob vanemal muusikal kui kunstil igasugune väärtus.

Tom Palts / Foto: Cariina Latkin

Et mõista, miks selline langus toimub, tuleks enne mõista, kuidas inimeste muusikaline eelistus ja huvi üldse kujuneb. Pennsylvania Ülikooli uuringu kohaselt hakkab laps oma muusikalist eelistust kujundama umbes 10-aastaselt. 14-aastaselt on muusika üks osa lapse identiteedist ning uuringud on järeldanud, et inimene kujundab oma muusikamaitse just selle vundamendi ümber.

On loomulik, et tõmbutakse just selle poole, mis endale meeldib, ning muusikamaitset ei ole selle subjektiivsuse tõttu võimalik kritiseerida. Sellegipoolest võiks kritiseerida kitsast silmaringi ning kesiseid teadmisi, mis võivad kujutada tõsist ohtu.

Üks põhjustest võib peituda tehnoloogias. Tänapäeval kuulatakse muusikat enamasti kas internetis või iseseisvatel muusikaplatvormidel. Arvutisüsteemid on aga nii targad, et soovitavad sulle alati sama stiili muusikat või koguni sama artisti loomingut. Mõni teenus koostab kuulaja eest ära isegi esitusloendid, kust muusikat esitatakse. Sel viisil piirab tehnoloogia sinu vaatevälja ning uue muusikaga kokku puutumine on minimaliseeritud.

Määrav võib olla ka sotsiaalne faktor, mis väljendub sõpruskonnaga sarnastes muusikalistes eelistustes. Inimesed võivad tunda, et on justkui kohustatud teatud muusikat kuulama, sest arvavad, et seda mitte tehes on nad teistest erinevad ning tunnevad ennast väljajäetuna.

Nõnda tekib mull gruppidest, kes on koondunud samasuguse muusika ümber ning mõistavad kõik muusika olemust täpselt samamoodi. Sellega kahaneb nende jaoks muu muusika väärtustamine, mis on vale,  sest muusika, nagu iga kunst, peaks jääma subjektiivseks ning esindama inimeste personaalseid väärtusi, mitte pealesurutud ideaale, mida ülejäänud mass järgib.

Sellist resultaati saab vältida, kui tekitada noortes suuremat huvi muusika kui laiema kontseptsiooni vastu ja luua neile võimalusi seda huvi süvendada. Seda saab teha näiteks huvikoolide näol. Kahjuks on tänapäeva muusikaõpetajad oma töö eest äärmiselt alatasustatud. Näiteks on Kuressaare Muusikakooli õpetajad andnud streigihoiatuse, sest neid tasustatakse kõvasti alla õpetajapalga alammäära.

Ilmselgelt on tegu ühiskonna üleüldise suhtumisega muusikaharidusse.  Paistab olevat levinud arusaam, et muusikaharidus on tavapärasest haridusest mingil viisil tähtsusetum. See tähendab, et probleem on palju sügavam, kui esialgselt paistab, sest seotud ei ole mitte ainult nooremad inimesed, vaid ühiskond tervikuna.

Kategooriad
Raamatusoovitus

Manni raamatusoovitus: Armin Kõomägi. „Perifeeria kangelased“

Õpetaja Marju Roberts on paadunud raamatuhull, kes oma lugemiskogemust vaka all ei hoida ja teistegagi jagab.  Facebookis hakkas aasta esimestel päevadel ringlema üks huvitav väljakutse – 12 kuud, 12 sõpra, 12 raamatut. Mann küsiski oma kolleegidelt 12 raamatusoovitust ja nüüd loeb neid järgemööda. Avaldame tema lugemise lood ka Silmapiiris.

#1 Armin Kõomägi „Perifeeria kangelased“

Armin Kõomägi raamatu pakkus mulle välja meie meediaõpetaja Raul. Ta polnud küll esimene, aga kuna ma läksin reisile ja seda oli hea e-lugeris kaasa võtta, pluss oli ette teada, et seal on lühikesed lood, siis tundus see sobiv reisikaaslane.

Ma olen varem lugenud Kõomägi loomingust „Lui Vutooni“, mis mulle tegelikult osaliselt väga meeldis, sest ma olen üsna suur absurdihuumori austaja. Lihtsalt seal oli ka asju, mis muutusid natuke tüütavaks. Aga kuna „Perifeeria kangelastes“ on 24 lühikest lugu (Kõomägi ise seadis endale eesmärgiks, et üle 1000 sõna ei tohi ükski lugu olla), siis ei saa ju tüütuks minna.

No mis sa oskad siis kosta, kui ühes loos triivib suvalisse mereäärsesse linna tükk jäämäge koos jääkaruga ja kui roheaktivistid hakkavad oma miitinguid tegema, siis teeb karu suu lahti ja ütleb, et jätke järele, kliimasoojenemine on nii lahe! Või kui reisilaeva võtavad üle terroristid, aga kursimuutus sobib absoluutselt kõigile pardalolijaile? Või kuidas oleks perepuhkusega Süürias, organiseeritud meelelahutuslikeks sündmusteks kõik see, mis seal päriselt toimub? (Nende kahe looga meenus mulle kohe kunagine „Tujurikkuja“ küüditamise sketš…) Või kuidas oleks vaadata elule robot-muruniiduki silme läbi, kes tunneb näiteks oma pererahva varbad une pealtki ära, mis annab talle ka võimaluse sobivate asjaolude kokkulangemisel ja solvumise märgiks nendest lihtsalt üle sõita?

Marju Roberts / Foto: Valmar Voolaid

Kohati olid need novellid lihtsalt kohutavalt naljakad, nii et ma olin päris tänulik, et lennukimootorid üsna valju häält teevad, sain vähemalt valjusti naerda, ilma et keegi mind oleks vaadanud nagu  kuutõbist. Ja absurdi oli seal ikka täiega, kuigi Kõomägi ise oma intervjuus ütleb, et reaalsust ei ole vaja muuta rohkem kui 10-15 protsenti, et sellised lood sünniks. Need on lood täiesti tavalistest inimestest meie kõrval ja täiesti tavalistest situatsioonidest, milles me ise iga päev oleme.

Erilist naudingut valmistas mulle lugudes prevaleeriv suur elurõõm. Inimesed ei muretse, ei stressa, vaid võtavad elu nii, nagu see on, ja lähevad muutustega kaasa. Siililegi on selge, et eriti perepuhkuse ja praamikaaperdamise lood on kõvasti ühiskonnakriitilised – ma olen üsna veendunud, et meil on küll ja veel selliseid inimesi, kelle igapäevases rutiinses tiksumises oleks suhteliselt tervitatav, kui ükskõik mis juhtuks, kasvõi see, et laev viib sind kogemata Türki…

Kõomägi balansseerib pidevalt oma musta huumori ja absurditamisega kusagil hea maitse piiri peal, aga kui „Lui Vutoonis“ läks ta sellest piirist natuke üle – minu jaoks -, siis „Perifeeria kangelaste“ lood on lihtsalt nii lühikesed, et ta ei jõua sellega tumedale poolele sattuda. Aga provotseerib ta muidugi meelega, see on selge. Eks ta ongi selline kirjanik, kelle lugemiseks peab olema vastav sättumus. Ju mul siis on.

Kategooriad
Intervjuu

Abikraanid Ukrainale avati Saaremaa Gümnaasiumis

Saaremaa Gümnaasiumi abiturient Renee Maripuu nõustus sõja alguspäevadel  veetma vaheaja koolis, kogudes hügieentitarbeid ukrainlaste toetuseks. Punase Risti kogumispunkt oli Saaremaal üks esimesi, kus abi koguti.

Renee naljatleb, et alguses oli tal mõte minna Punase Risti kogumispunkti vabatahtlikuks, aga koolijuht Ivo Visak pöördus tema poole mõttega luua ka kooli ajutine kogumispunkt. Koolipere suhtus ettevõtmisesse väga toetavalt, nii õpilased, õpetajad kui ka muu kooli personal tõid annetusi ja häid soove.

„Viimasel päeval, kui läks kauba saatmiseks, sattusin üksi asjade pakendamisega tõsisesse ajahätta ning ühtäkki avastasin terve kooli kollektiivi end abistamas ning see oli üliäge,” ei hoidnud Renee emotsioone tagasi.

Renee ütleb, et esimese päeva imestus helduse üle jääb küll hästi meelde. „Mõtlesin, et saan esimesel päeval ise hakkama, aga peagi avastasin, et inimesi hakkas tulema järjepidevalt, mistõttu oli peagi kooli fuajee esine täis kirjut kaupa, mida üksi oleks olnud võimatu sorteerida ning kaardistada, aga lõpuks laekus läbi juhuse abi Helis Luksi ja Marcus Puusti näol.”

Inimesi käis annetamas 200-300 vahel. Top 3, mida kõige rohkem toodi, olid hambaharjad (664), seebid (563) ja šampoonid (430). Huvitav on ka see, et üks seebikast kaalus umbes 50 kg ja šampoonikast 60 kg.

Ent neil päevil toimetas koolis ka hulk vabatahtlikke, keda Renee südamest tänab. Noored soovisid anda enda panuse ukrainlaste toetuseks, sest praegune olukord tundub neile lihtsalt sürreaalne ja mõistusevastane.

Noori üllatas positiivselt saarlaste abivalmidus ja lahkus. G1 õpilane Helis Luks sõnas: „Olin oletanud, et võibolla paar inimest siit ja sealt tuleb ja panustab. Suur rõõm oli näha, et nii annid kui ka annetajate arv oli niivõrd suur, et pidime algatuse varem kinni panema. Suur kummardus kõigile, kes aitasid!”

Vabatahtliku töö kõige raskemaks osaks peeti suurte kastide liigutamist, aga selle kompenseeris seepide sorteerimisest tulenev lõbu, sest neid tuli lihtsalt nii palju, et koguse suurenemist oli silmaga näha. G2 õpilane Kertlyn Kiil ütles, et tema jaoks midagi rasket ei olnud ja teiste aitamine on talle alati lihtne ja meeldiv tegevus olnud.

Inimesed, kes tulid annetama, tundsid hinges suurt soovi toetada Ukraina rahvast, sest läbi ajaloo on meilgi olnud probleeme agressoriga. Loomulikul on ka kahju süütutest inimestest, kes peavad kannatama ja kes ei taha seda sõda.

Peab aga tõdema, et kohalike teadlikkus olukorrast on erinev, ent peamised faktid tulenevad siiski meediast. Eriti tunnevad noored, et allikate suhtes peab olema kriitiline ja säilitama kaine mõistuse, sest leidub ka palju meediamüra.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl


Eesti Pagulasabi:
https://www.pagulasabi.ee

Mondo MTÜ:
https://mondo.org.ee

Eesti Punane Rist:
https://redcross.ee

Riigiinfo telefon:
1247 või +372 600 1247

Ukraina saatkond Eestis:
+372 601 5815

Ukraina kogukond Eestis:
+ 372 5650 2572

Kategooriad
Kõne

Meie ei karda võõrast meest, võõras mees kardab meid

Tulega, mõõgaga tuli võõras mees,
häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi.
Langes taat, memmeke, lapseeas vennake,
pisaraist märjaks sai kogu maa.

Nõnda kõlab René Eespere „Ärkamise aja“ teine salm ja nõnda näeb välja Ukraina taadi, memme ja lapseeas venna reaalsus. Reaalsus, kus nad peavad pagema oma kodudest: kiirustades, hüvasti jättes, igatsedes.

Kiirustades, et jõuda viimasele rongile enne, kui nende koduhoovi jõuab võõras mees.

Hüvasti jättes armastatutega, kodutänavaga, unistustega, enne kui nendeni jõuab võõras mees.

Igatsedes oma kodumaad, vabadust, õiglust seni, kuni võõras mees langeb.

Selline on diktaatori hulluse hind. Selline on Ukraina vabaduse hind. Selline on Euroopa vabaduse hind. Minu, sinu ja meie vabaduse hind.

Seistes 26. veebruaril Vabaduse väljakul vaba Ukraina nimel üheskoos 30 tuhande inimesega, olin ma uhke. Sellist Eestit ma tahtsingi: ühtset, vankumatut ja julget, nagu seda on ukraina mehed ja naised, kes täna surevad selle nimel, et meil, minul ja sinul, oleks võimalus seista siinsamas ja olla vabad.

Sellegipoolest leidub ka Eestimaal või isegi siin, Saaremaal, neid, kes julgevad seda julmust – sõda – õigustada ja diktaatorit tema surmaotsuste eest kiita. Isamaal on nende pärast piinlik, sinimustvalgel on nende pärast häbi, ukraina rahval on nende pärast valus.

Vaprad ukraina mehed ja naised, me usume teisse: Eesti, Euroopa ja vaba maailm usub teisse. Teie julgust, kangelaslikkust ja sihikindlust imetleb terve maailm ja seda kardab võõras mees, seda kardab diktaator.

Ще не вмерла України ні слава, ні воля.
Ще нам, браття молодії, усміхнеться доля.

Nõnda algab Ukraina hümn, mis eesti keeles tähendab järgmist:

Me Ukraina pole surnud, tema au ja vabadus,
küll veel meile, noored vennad, naeratab ka saatus.

Saatus naeratab teile, noored ukraina vennad, saatus on teie poolel. Seesama saatus on ka meie, Eesti rahva, poolel. Meie kindlustasime enda tuleviku aastal 2004, otsustades, et liitume NATO ja Euroopa Liiduga. Tänaseks olemegi meie NATO, oleme kaitstud ning seisame liitlastega üheskoos vaba, demokraatliku ja väärika tuleviku eest. Meie ei karda võõrast meest, võõras mees kardab meid.

Siinkohal peab aga silmas pidama, et ka meie seas on muukeelseid rahvaid, ka venelasi ja valgevenelasi, kes ei jaga diktaatoriga samu väärtusi. Inimesed, kes sooviksid elada samuti vabas, demokraatlikus ja väärikas riigis, oma riigis. Ärgem mõistkem neid hukka, ärgem solvakem ja ärgem kiusakem. Rahvus ei võrdu diktaatori egoga.

Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal,
taadi maa, memme maa endiselt on ta:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.

 Slava Ukraini! Heroyam slava!

Kõne esitati 14.03.2022 Kuressaares toimunud kõnekoosolekul.

Foto: Meriliis Metsamäe

Kategooriad
Kõne

Langes mask, mille taga peitub jõhkrus

„Meie oleme oma riigis rahulikult jälle ühe aasta mööda saatnud. Sel ajal, kui terve maailm on ärevust täis olnud. Kui rahvad on tahtnud uut suurt verevalamist, on meie väikene Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud ning julge olnud oma puutumatuses.“ Sellised sõnad ütles Konstantin Päts EV 21. sünnipäeva paraadil, 7 kuud enne Nõukogude sõjaväebaaside rajamist Eestisse.

Maailm on dünaamilises muutumises iga päev. Vahepealse 80 aasta sisse on mahtunud lugematu arv ajalooliseid sündmuseid. II maailmasõja kulg oli niivõrd jõhker, et inimkond sai aru, et sellist olukorda ei tohi enam mitte kunagi lubada.

Ohjeldamatu tuumarelvade meisterdamine suurriikide poolt on seni hoidnud meie maailmakorda. Maailmakord, mis põhineb rahul. Täpsemalt – maailmakord, mis põhineb tuumaheidutusel. On ju naiivne arvata, et suurriikide võimutüürijad lepivad oma riigi territooriumi suuruse ja majandusliku võimekusega.

Maailma turvalisuse eest vastutavad reaalselt praegu 5 riiki: Hiina, Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Nemad on ÜRO julgeolekunõukogu alalised liikmed, kellel on resolutsioonidele vetoõigus. Iga natukenegi laiema silmaringiga inimene tundis sellest loetelust ära kaks kurjamit. Esimene kurjam, kes on võtnud endale õiguse tappa oma maa rahvusvähemust ning katsetada enda rahva peal sotsiaalse krediidi süsteemi. Ning teine kurjam, kes alustas täiemahulist sõda oma naaberriigi vastu. Nemad on praegu maailmavalvurid.

Meie idanaaber langetas 24. veebruaril maailma ees maski. Maski, mille taha oleme meie näinud juba viimased 20 aastat. Maski, mille taga peitub jõhkrus.

Demokraatlik Lääs maksab praegu oma lühinägelikkuse pärast väga kallist hinda. Venemaa, kes on üritanud taastada mõjuvõimu kõikides endistes liiduvabariikides, tuues näiteks Gruusia sõja, Krimmi annekteerimise, Valgevene venemeelse dikataatori võimulhoidmise, Kasahstani meeleavalduste mahasurumise… Seda loetelu võiks jätkama jäädagi.

Euroopalik patsifismist ja roosast valgusest läbi imbunud mõttelaad ei suutnud aktsepteerida mõtet, et aastal 2022 võib toimuda Euroopa maailmajaos täiemahuline sõda.

Mina ei nimetaks seda sõjaks. Kui sõja definitsioon on eesti keele seletava sõnaraamatu järgi „organiseeritud võitlus eri riikide vahel“, siis praegu tundub, et aina enam saab Ukrainas toimuvat defineerida kui „elanikkonna täielikku või massilist hävitamist rassilistel, rahvuslikel, usulistel või muudel põhjustel“. Seda ei nimetata sõjaks. Seda nimetatakse genotsiidiks.

See, mis Ukrainas toimub, on ebanormaalne. 140-miljonilise elanikkonnaga riik tungib kallale riigile, mille elanikkond on 44 miljonit. Poliitilised ambitsioonid on alati nõudnud süütuid ohvreid. Kuid lastehaiglate ja humanitaarkoridoride pommitamine on inimsusevastane. Noored elamata jäänud elud on praegu Ukaina vabaduse hinnaks.

Ukrainlased peavad vastu. Nende vastupanu Vene relvajõududele on imetlusväärne.

Arvan, et paljud meist on mõelnud, mis siis saab, kui Eesti satub agressiooni alla.

Esiteks, Tapal viibivad Briti, Taani, Prantsusmaa ja Islandi liitlasväed. Sõjaseisukorras lähevad ka nemad Eesti eest sõtta. Tuletades meelde, et Ukraina oli jäetud täiesti üksi.

Teiseks, kas Eesti suudab ennast vajadusel kaitsta? Muidugi me suudame. Eesti kaitses ennast 104 aastat tagasi ja oli valmis kõige hullemaks 31 aastat tagasi.

Eesti noormees peab oskama relva käes hoida. Nii kaua, kuniks meil on idanaaber, kes ihkab seda, mis ei ole tema oma, kes sülitab absoluutselt kõikide reeglite peale ja kes terroriseerib rahuarmastavaid naaberriike, on meie kohus olla valmis.

Eestlased on praegu ühtsed ning mõtetes Ukrainaga.

Kogu Euroopa on praegu ühtne ning mõtetes Ukrainaga.

Kogu demokraatlik lääs on praegu ühtne ning mõtetes Ukrainaga.

Maailm on dünaamilises muutumises iga päev.

Jõhkrus oleks võinud jääda 20. sajandi pärusmaaks.

Nüüd on kogu demokraatliku maailma ülesanne teha isehakanud imperaatorile selgeks, et vallutussõdade aeg on jäänud eelmistesse sajanditesse.

Elagu demokraatia.

Elagu Eesti.

Au Ukrainale.

Kõne kanti ette Ukraina-teemalisel kõnekoosolekul 14.03.2022.

Foto: Meriliis Metsamäe