Maailm on muutunud ohtlikumaks paigaks. Euroopas käib sõda, mille sarnast pole nähtud peale II maailmasõda. Silmapiiril tekkis detsembri algul võimalus vestelda sõjateemadel saarlase Ilmar Raagiga, kes sõda korduvalt üsna lähedalt näinud.
Mida tähendab teie jaoks sõna „sõda“?
Ma olen aru saanud, et sõda võib-olla väga eriilmeline ehk et see, mis on Aafrikas, ei ole üldsegi mitte sedamoodi, kui see, mis on hetkel Ukrainas. Aafrikas ei pruugi sõda nähagi. Ukrainas, Kiievis on hetkel paralleelselt toimumas see, et inimesed on kohvikutes, käivad tööl ning kui tuleb õhurünnaku signaal, siis nad varjuvad. Linn elab oma tavalist elu, kuna ta on siiski rindelt kaugel. Väga tihti on sõjas normaalne elu väga ligidal kaosele ja võib-olla see on suuremas plaanis see, mis sõda iseloomustab.
Kas sõdimine on midagi, mis on inimloomusele loomulik?
Väljend „sõdimine“ on eksitav. Ma arvan, et inimloomusele on omane agressiivsus, mis tuleneb meie aju evolutsioonilisest arengust. Meil on olemas ajuosad, mis olid olemas juba roomajatel ja need ajuosad vastutasid primaarsele elusolendile ellujäämiseks vajalike signaalide eest. Üks nendest oli hirm, et kiiresti ära põgeneda, kui oht on suur. Teine oli agressioon, kas siis toitumiseks või siis vastupidiselt enda kaitsmiseks. Hiljem arenesid muud ajuosad juurde, mis tegelevad näiteks abstraktse mõtlemisega, aga samal ajal pole teised roomajatele ühised ajuosad kuhugi ära läinud ja nad toodavad sarnastes situatsioonides samu reaktsioone, mis on ka kõige primitiivsematel loomadel. Selles suhtes me ei saa rääkida, et agressioon on midagi, mis on ainult inimesele omane – see on ühine kõigile elusolenditele, olgu ta kas putukas või imetaja.
Te olete olnud kriisipiirkondades Aafrikas – mis toimub nende inimeste peas, kes elavad konfliktialadel?
Väga kummaline on see, et harjutakse kõigega, isegi sõjaga harjutatakse niimoodi ära, et suudetakse samal ajal teha kõike seda, mida inimene ka lisaks teeb. Armutakse, saadakse lapsi, toimuvad pulmad, toimuvad matused. Kõik see võib toimuda ka selle kaosega samal ajal. Minu enda jaoks oligi taoline hetk esimese missiooni ajal Kesk-Aafrika vabariiki, kui meie olime slummis Eesti kaitseväelastega patrullis ning mõne kilomeetri kaugusel läks lahinguks, oli kuulda automaadi laskmist ja inimesed meie ümber tänavatel absoluutselt ei reageeritud sellele. Kuna see oli nendele nii igapäevane asi, siis nad juba heli järgi otsustasid, kas nendele see parajasti ohtlik oli ja kui ei tundunud ohtlik, siis nad elasid oma kõige tavalisemat elu edasi.
Ja teistpidi, siis loomulikult on toimunud see jagunemine, et inimesed, kellel on võimalik ohupiirkonnast ära minna, lähevad üldjuhul ära. Liiguvad ära ka need, kes teavad, et igal juhul läheb neil vastasel juhul halvasti. Sõda toob kaasa igal juhul masside rände ja nende hulgas, kes on alles jäänud, toob ta kaasa sellise kuritegevuse, mis ei ole mõeldud mitte kuritegevust kuritegevuse pärast. Inimestel tekivad oma ellujäämisstrateegiad. Ma toon näite, kujutame ette, et on suur elektrikatkestus, aga meie kõik poed töötavad elektriga, uksed lähevad elektriliselt kinni-lahti, kassaautomaadid, võib-olla ka elektriga, aga nüüd elektrit pole. Külmkapp on tühjaks saanud ning sa ootad võib-olla päeva ja teisel päeval sa üritad kangiga ikkagi sinu poodi sisse murdes, et süüa endale saada. Samas muutud sellega marodööriks ja vandaalitsejaks. See on see, mida sõda endaga kaasa kutsub.
Kas siis võib ka öelda, et sõda toob esile nii-öelda inimese halva poole?
Ma võin öelda, et ta toob esile välja halva poole, aga see on moraalse hinnangu langemine. Ütleme nii et, väga tihti on see pigem ellujäämise valik või ellujäämisstrateegia, et sa otsid selliseid võimalusi ja sa otsustad nende võimaluste nimel eirata oma seniseid reegleid.
Kas teie arvates on võimalik üldse saavutada sellist maailma, kus on täielik rahu?
Ma millegipärast arvan, et et sõda iseenesest eesmärgiks väga ei ole. Inimkond on tahtnud liikuda stabiilsuse poole, aga see, et see ei ole välja tulnud, on võib-olla vastus küsimusele. Kui meil on täna inimesi, kes hea meelega kutsuvad ennast patsifisideks, siis kas me saame olla kindlad, et kuskil teises kohas ei arene selline kriis, mille tulemusena inimestel jääb näiteks veest puudu ja siis tulevad viimased piltlikult öeldes „meie juurde vett võtma“. Jällegi ma ei oska öelda, kas nad sellepärast halvad inimesed, aga selle vastu, et nad (patsifistid) arvavad, et läbirääkimised ei toimi, pole midagi teha. Mida ma nägin Aafrikas oli see, et kui tihtipeale ei saada enam aru, kus on selle agressiooni algpõhjus. Konflikt muundub millekski muuks, ta muundub nii põhimõttekindlaks, näiteks usufanatismiks. Ehkki ei teata usust midagi, jumalast väga ei hoolita. Ühel hetkel muutub küsimus selleks, et sa pead ennast kehtestama, garanteerimaks need ressursid, mis on sulle endale ja perekonnale ellujäämiseks vajalikud.
Aga kas niisugust asja nagu õigustatud sõda 21. sajandi maailmas ka nagu on võimalik?
Õigustatud … siin me läheme nüüd rahvusvahelise õiguse küsimuse juurde. Jah, kahtlemata on ta rahvusvahelises õiguses on fikseeritud. Üks aluspõhimõtteid, mis on kaasaegses Euroopas, on piiride puutumatus, et ükskõik millised on riikidevahelised erimeelsused, mitte miski ei anna õigust oma sõjaväega teise riiki sisse minna. Seega kaitsesõda, mida peetakse oma siis territooriumi kaitsmiseks teise riigi relvajõudude vastu, seda üldiselt peetakse õigustatud sõjaks.
Kuidas on kõige parem tulevikus ära hoida relvastatud konflikte ja sõdu?
On kaks teed. Esimene on see, et kõikidega tuleb kogu aeg rääkida, sest väga palju on inimestel või ka riikidel õigustatud huvisid, millega tuleb arvestada. Aga me näeme seda, näiteks Venemaa puhul, et need inimesed ja need riigid võivad ise teha valearvestusi. Kuulsin äsja „Ehho Moskvõ“, opositsioonilise Vene raadiokanali ühte intervjuud, kus endised kõrgemate diplomaatide tõlgid rääkisid, et Putin üritas 2000ndate alguses läänega hästi läbi saada, aga ta oli surmkindel, et Gruusia võimupööre 2003. aastal, kus tookordne president Eduard Shevardnadze lahkus võimult, ja Ukraina värviline revolutsioon 2004. aastal olid lääne eriteenistuste organiseeritud. Tema loogika järgi näiteks eestlaste laulev revolutsioon ei saanud puhkeda sellepärast, et eestlased ise tahtsid mingisugust võimuvahetust ning seetõttu ta leidis, et tema tahtis sõber olla, aga näed, lääs vastas talle halvasti ja tal ei ole muud väljapääsu, kui et hakata siis läänega samuti sõjalistest terminites rääkima. Loomulikult loodame, et ÜRO ja rahvusvahelised organisatsioonid on loodud selleks, et see diskussioon ei katkeks, et me suudaksime üksteise valearvestusi kuidagi pehmendada. Aga siis on see teine tee, mida kutsutakse heidutuseks. See on see, et sul on olemas relvajõud, millega sa ütled võimalikule vastasele, et ükskõik kes oled, kui sa meid ründad, siis hind, mida sa ründamise võimaliku edu puhul maksad, on liiga kallis, et sa tahaksid seda endale lubad.
On kaks peamist teed – kas sa heidutad vastast või sa räägid samal ajal temaga läbi.
Võib-olla kummaline küsimus, aga kas te kardate sõda?
Kas peaksime alternatiividest rääkima: ma kahtlemata leian, et et sõda on tragöödia ja et sõda ei peaks tulema, aga ma olen nii vanaks elanud, et ma ei karda sõda. Mingisugusel hetkel mõistsin, et isegi, kui oleksin patsifist, siis ka seda põhimõtet tuleb kaitsta. Isegi kui sa arvad, et näiteks arvamuste paljusus või demokraatia või misiganes sallivus näiteks on väärtus, siis seda väärtust tuleb kaitsta. See tähendab seda, et et kõik need asjad, mida ma siin loetlesin, alates sallivusest, lõpetades rahvuse või sõnavabadusega – igal asjal on olemas omad ohustsenaariumeid või vastased, kellele see asi ei meeldi. Me näeme viimase 60 aasta Euroopa ajaloost seda, kuidas on põrgatud paradoksi otsa, et kui sa oled salliv, siis sa pead kõike sallima, pead sallima ka seda, kes on sallimatu ja kes ühel hetkel on valmis sind tapma sellepärast, mis sa oled. See tähendab seda, et ka kõige ilusamad ideed ei tohi minna äärmusesse, et nad säilitaks oma efektiivsuse. Kui sa tahad olla vaba, siis sa pead leppima sellega, et, et sa jätad ka teistele mingisuguse vabaduse, mis samal ajal piirab ka su enda vabadust.
Rääkides väärtuste kaitsmisest, siis eesti mees tahab kaitsta Eestimaad, Eesti kodu. Millist nõu teie annaksite nendele, kes tulevikus ajateenistusse lähevad?
Ilmselt sõduritele kõige esimene soovitus enamasti on see, et säilitage külma närvi, hirmus vihaseks saamine, raevutsemine – kõik see on kasutu ja pigem kahjulik. Eesti kaitseväest pigem saadetakse ära need, kes tahavad hirmsasti tulistada. Sellepärast, et jõu kasutamine peab olema alati väga teadlik otsus ja alati viimane asi, mida sa teed. Aga teine pool on see arusaamine, et on asju elus, mis vajavad kaitsmist, mis on väärt kaitsmist, ütleme niimoodi. Erivägedes on tihtipeale arusaamine, et, sinna kaheksateistaastaseid inimesi väga ei taheta. Sellepärast, et kaheksateistaastased arvavad kuidas sõdimine tähendab kiiresti jooksmist, suuri plahvatusi ja palju tulistamist. Sellega nad enamasti põhjustavad liigset kahju ja seavad ohtu iseennast ja teisi ka, mistõttu erivägedesse võetakse pigem inimesi, kes on näinud erinevaid situatsioone, suutnud seal rahulikuks jääda. See on ka üks esimestest asjadest, mida sa pead ära õppima. Igal juhul sa pead õppima stressitaluvust. On erinevad asjad, mis, mis võivad meeleheitele viia, näiteks öösel või talvel väljas ööbimine, ta on külm ja ebamugav, ta tekitab stressi, aga kui sa õpid sellega toime tulema, siis see on üks parimaid asju, mida sa suudad üleüldse elus õppida.
