Päev: 4. märts 2023

Categories
Juhtkiri

Juhtkiri #6

Valimised kui jalgrattasõit

Oma riik on oluline asi. Ja riik, see oleme meie – kodanikud.

Kodanikuna tuleb kinni pidada seadustest. Võimaluse korral järgida ka kirjutamata seadusi, moraali- ja eetikanorme.

Eestis ei ole valimine seadusega kohustuseks pandud nagu see mõnes riigis on. Põhiseaduse loojad vast eeldasid, et Eesti kodanikud täidavad oma kohust vabatahtlikult. Südametunnistuse järgi. 

Võib tunduda, et minu hääl ei ole. Mida muudab üks hääl sadade tuhandete seast. Iga hääl loeb. Ükskõik kellele see siis on antud. Ainus vilets hääl on andmata hääl. Saaremaal on aastaid tagasi tulnud ette juhtumeid, kus kellelgi on parlamenti pääsemisest puudu jäänud vaid loetud hääled.

Kuid see ei ole praegu üldse tähtis, kas ja kui palju kellelgi hääli puudu jäi.  

Oluline on see kui inimene saab aru, kuidas kodanikuna võiks tal olla moraalne kohustus rääkida kaasa oma riigi käekäigus. Ja selleks on kõige suurem võimalus anda valimistel oma hääl.

Sundida ei saa. Igaüks peab ise mõistma.

Ja valimas käimine on nagu rattasõit. Kui juba kord oled käima hakanud, siis naljalt meelest ei lähe.

Categories
Arvamus

Gümnasistid annavad hääle pigem maailmavaatele kui kandidaadile

Gümnasistid hindavad valimistel julget tulevikuvaadet ja mõistlike kampaaniaid, uhked valimislubadused peletavad neid pigem eemale.

Valiku tegemisel peavad gümnasistid oluliseks maailmavaadet, mitte seda kas kandidaat on kohalik inimene, selgus Silmapiiri läbi viidud küsitlusest, millele vastas 80 valimisealist SG õpilast.

Gümnaasiumi kahes viimases klassis läbi viidud uuringust selgus, et 76% gümnasistidest leiavad, et nende hääl läheb siiski erakonnale ja erakonna programmile, ülejäänud 24% annavad enda hääle inimesele, sest leiavad, et just see õige inimene saab esindada nende huve ja väärtusi kõige edukamalt.

Erakondadest juhib pingerida Eesti 200, keda eelistab 37% vastanutest. Teiselt kohalt leiab end Reformierakond (20%) ning ka Sotsiaaldemokraadid (15%) on kolmas. EKRE ja Eestimaa Roheliste poolt annab hääle 10%, Keskerakond saab 5% ja Isamaa 3% hääletest. Parempoolseid ei soovi valida keegi.

Valimistel osalevatest noortest enamus, 64%, annavad elektroonselt, 36% annavad hääle valimisjaoskonnas.

Valimiste olulisuse osas lähevad gümnasistide arvamused lahku, selgus Silmapiirile antud intervjuudest.

Janeli Lember ja Emeli Pikner leivad, et valimised on olulised, sest see on väga hea võimalus riigivalitsemises osaleda ja demokraatia toimimisse panustada. Maria Liis Metsküla ei ole aga poliitikast huvitatud ja ei näe enda hääle andmises kasu, sest tegelikult ju valimislubadused tõeks ei saa. Peale selle arvab Maria Liis, et ta pole Eesti poliitikaga detailselt kursis ning sellisel juhul teeks valiku pealiskautsetel teadmistel.

Janeli kinnitab, et tema valik sünnib erakonna ja esindusisiku põhjal, kuna  tähtis on, et riiki juhivad kompetentsed ja adekvaatsed inimesed. Emeli, valib aga erakonda, kelle tuleviku visioon talle kõige enam meeldib ja mis jääb ikka reaalsuse piiridesse. Samas pooldab Emeli julgeid ideid ja väga oluline valiku tegemise juures on tema jaoks maailmavaade. Mõni punkt võib programmis väga hea olla, aga kui toimub üldine ideoloogiate kokkupõrge, ei saa häält anda.

Infot leiavad noored erinevatest kanalitest.  Janeli jaoks tuleb kõige olulisem ja otsustavaks saav info valimisprogrammidest ning läbi uudiste. Emeli aga saab vajaliku info sõpradelt ja  sotsiaalmeediast: ajakirjandusest, televisioonist.

Maria Liis leiab, et tema jaoks ei oma valimised ja võimalus endale esindajaid valida olulist rolli, ent suurt pilti vaadates ta mõistab, kuidas valimised on riigi toimimiseks vajalikud. Emeli arvab, et noorte osalus on oluline, sest noored moodustavad suure osa ühiskonnast ja madala valimisaktiivsusega ei saagi noorte hääl kuuldavaks, ja ühiskond seega justkui ühiskond stagneeruks.

Janeli toob teemadest välja, et näiteks pensionite indekseerimine ja kõrghariduse rahastamine mõjutab suuresti noorte käekäiku tulevikkus ning seal oleks vaja kaasa rääkida.

Noorte valimistel osalemiseks motiveerimisel on Janelil ja Emelil erinevad mõtted. Janeli leiab, et keeruline on motiveerida inimesi, kes ei mõista, et neil on valimiste antud võimalus kujundada iseenda tulevikku, Janeli ütleb tabavalt : “Hei see on sinu tulevik ka ja isegi hääl halvima variandi vastu loeb.”

Maria Liis leiab, et teda motiveeriks valimistel osalema see, kui valimiskampaania ajal suure suuga antud lubadused ka täide läheks.

Emeli jaoks algaks noorte motiveerimine erakonna tasandilt ehk noortele ja neile olulistele teemadele ei peaks rõhku panema vaid valimiste ajal, vaid noored peaksid olema pidevalt poliitikasse kaasatud. Siis nad tunneksid, et nendest meie riigi tuleviku määramisel ka midagi muutub.

Ka koolis võiks poliitikat käsitleda aktiivsemalt, korraldades erinevaid kohtumisi ja üritusi, mis aitaks hoida noori aktuaalsete teemadega kursis. Emeli sõnul pakub Saaremaa Gümnaasium õnneks noortele tihti huvitavaid võimalusi poliitikaga kursis olemiseks.

Maria Liis arvab seevastu, et poliitika on midagi, mida ei peaks koolis käsitlema, kui siis ainult aktuaalseid teemasid.

Riigikogu valimised toimuvad 5.märtsil.

Categories
Arvamus

Töötamine kooli kõrvalt on uus normaalsus

Autor: BomSymbols

Viimastel aastatel aina populaarsemaks muutuv kooli kõrvalt töötamine Saaremaa gümnaasiumi õpilastel koolitööd segama pole hakanud vaid pigem pakub õppimisele vaheldust.

Noorte töötamine kooli kõrvalt muutus aktuaalsemaks juba kümme-viisteist aastat tagasi. Täiskasvanud on noorte kooli kõrvalt töötamise suhtes enamasti eelarvamustega. Rõhutatakse, et esikohal peab olema õppimine ja alles selle järel töö – töötada võiks suvevaheajal või nädalavahetustel.   

Eestiski läbiviidud uuringud näitavad aga vastupidist. Tööl käivate õpilaste õpimotivatsioon oli kõrgem, samuti üritasid nad võimalikult palju koolipäeva jooksul ära teha, et peale kooli tööle keskenduda. Need, kes tööl ei käinud, läksid koju ega kasutanud aega ainult õppimiseks vaid näiteks pikutati või veedeti aega sotsiaalmeedias.

Saaremaa gümnaasiumi õppenõustaja-psühholoogi Eveli Kallas arvab, et noorte kooli kõrvalt töötamine on saamas pigem normiks kui erandiks.  “Tegusa gümnasisti päeva mahub tegemisi palju rohkem ning läbi töö tegemise kasvab ka noorte enesekindlus ja suhtlemisoskus,” kinnitas Kallas.

Õppetööd kooliskäimine ei segavat, kinnitavad ka mentorid. Õpilased käivad enamasti tööl ka graafiku alusel, mitte iga päev.

Silmapiiriga vestelnud õpilased kinnitasid arvamust, et nende õppimist ning koolis käimist töö ei sega.

“Pigem ongi just tore kord nädalas õppimisest eemale saada,” mainis  G3.m õpilane Andris Tambur, kes GOSPA restoranis teenindajana töötab. Ta lisas, et kõik oleneb siiski iseenda oskusest oma aega planeerida. Kooli kõrvalt tööle on ta jäänud seepärast, et väljaminekuid on palju – saiapätsi hind poes kerkib iga nädalaga ning pidevalt vanematelt ta taskuraha ka küsida ei taha. Isegi osalise koormusega tööl käies on palk ka väga hea. Lisaks on Andrisel tööl lõbus ja sõbralik kollektiiv.

Töölkäimine on sobiv ikkagi senikaua, kuniks see ei hakka õppeedukust häirima.

Andris Tambur

Seevastu G3.j õpilane Carmen Ehanurm märkis, et tema ei käi tööl palga pärast. Ta isegi ei tea, palju ta tunnitasu on. Tema naudib  seltskonda ja kokandust. Carmeni töölkäimine on ka veidi eripärane kuna tema vanematel on oma firma, Kaimo Catering ja seetõttu on neiu käinud vanemate firmas abiks noorest east peale saadik.

Teele Saar

G3.m õpilane Triinu Räim ja G3.o õpilane Teele Saar töötavad Kuressaare Teatris publikuteenindajatena. Mõlema jaoks on see hea taskuraha teenimise viis, kuid tasust enamgi on suurepärane võimalus kultuurieluga kursis olla, näha erinevaid etendusi ja tutvuda näitlejate ja inspitsientidega. Teele leiab töölkäimisest ühe omapärase kasu: “Etenduste ajal saan lugeda näiteks rahulikult kohustuslikku kirjandust.” Seega aitab tema jaoks tööl käimine õppimisele isegi kaasa.

“Noored, minge tööle!”, kinnitavad kõik Silmapiiriga vestelnud ühest suust. Triinu julgustab kõiki noori nii vara kui vähegi võimalik tööturule astuma, sest see aitab veidi leevendada tulevaste tööandjate kõrki ning alavääristavat kohtlemist, kui töötaja on juba kogemustega.  Carmen lisab, et katsetades erinevaid töökohti, saab õppida iseennast tundma ja tekib arusaam, mida üldse sooviksid tulevikus teha. Andris lisab, et töölkäimine on sobiv ikkagi senikaua, kuniks see ei hakka õppeedukust häirima.

Categories
Arvamus

Autokool valikainena oleks liiga suur amps

Gümnaasium on aeg, mil tehakse endale juhiload. Tihti tuleb üles arutelu, kas autokoolis käimine segab õppimist ja kas ei võiks autokooli teooria olla koolis valikkursuseks.

Saaremaa gümnaasiumi puhul oleks teooriakursuse puhul tegu selle pakkumisega 175 õpilasele ühes lennus. Silmapiiri küsitluse järgi, mis viidi kolmes lennus, toetaks seda mõtet koguni 89% küsitletutest. Seda eesmärgiga, muuta koolis- ja autokoolis käimise ühildamine veidi lihtsamaks. Samas 45% vastanutest leidis, et neile ei kahes koolis õppimine raskusi tekitanud.

Koolijuht Ivo Visak ei ole idee vastu, et õpilased saaksid autokooli teooriaosa omandada kooli arvelt. Probleem tekib tema sõnul sellest, et kui anda taoline suur võimalus ühele autokoolile, on see teiste kohalike autokoolide suhtes ebaaus, kuna suur osa turust läheb vaid ühele ettevõttele. Autokoolil, kes on läbi kooliprogrammi andnud õpilastele teooriat, on kohe suurem eelis saada nad ka oma sõidutundidesse.

Visak leiab, et sellisel puhul läheb kool, kui haridusasutus liiga erasektori kandadele. Kool teeb niimoodi küll enda noortele head, kuid arvestama peab ka sellega, kuidas see mõjub erasektori sama teenuse pakkujale.

“Küsimus on pigem Saaremaa turu-eetikas, kui tahtmises” arvab Ivo Visak.

Paljud õpilased tõid küsitluses siiski välja, et sõidutundide aegu on keeruline klapitada kooli tundidega ilma, et peaks mõnest tunnist puuduma ning neil on selle tõttu tekkinud probleeme õppetööst mahajäämisel.

Kooli direktor sõnas selle peale, et ARKi eksami osas on kool väga mõistlik. Vabade tundide ning tunniväliste tegevuste osas on õpilasel endal õigus planeerida oma aega, otsustades, mis on talle hetkel olulisem. Kui õpilane tunneb, et tal on kindel vajadus teha ära juhiload, peab ta oma aega vastavalt planeerima.

“Gümnaasiumiharidus on kõige olulisem” märgib Ivo Visak ja leiab, et kui õpilane peab valima koolikohustuse täitmise ja autokooli tundi, siis koolijuhi seisukohalt on tema jaoks oluline, et õpilane täidaks oma  kohustust, mille ta on võtnud vastu Saaremaa gümnaasiumisse astudes.  Autokooli juhtidelt ootab Visak koolijuhina mõistvat suhtumist- pakkuda õpilastele pärast tunde rohkem aegu, teades, et nendel on koolikohustus.

Küsitlustes tundis Silmapiir huvi ka selle vastu, kuidas autokoolis hakkama saadakse. Üle poolte vastanutest, ehk 55.2% vastanutest sooritas eksamid esimese korraga, kuid ülejäänutest kukuti kõige rohkem läbi autokooli teooriaeksamil (55.9% ) ning maanteeameti sõidueksamil (44.1%).

Sõiduõpetaja Priit Kald leiab, et tase õpilaste tase peabki erinev olema ning tema jaoks on hoopis olulisem, et õpilane tuleb tundi entusiasmiga.

 “Autost lahkudes on hea naeratada, kasvõi läbi pisarate!” sõnab Kald. Sõiduõpetajana austab ta väga neid õpilasi, kes käega ei löö ning julgevad teha vigu ja küsida küsimusi- see näitab õpilaste enda huvi.

Categories
Intervjuu

Piret Rauk: räägitakse, et teatrimajas kummitab

Näitleja Piret Rauk sai hiljuti pärjatud Saare maakonna teenetemärgiga.Aastal 2022 pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Aastast 2005 Kuressaare Teatri juhina töötav Rauk ütleb, et lava on teatris märgiline koht. Seal on elatud palju elusid.

Pälvisite äsja Saare maakonna teenetemärgi ja aastal 2022 tunnustati Teid Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Mis tundeid see Teis tekitab?

See on nii suur asi. Mis ühe riigi kodaniku jaoks saab üldse veel suurem olla, kui president teda tunnustab? Mina olen keskkoolis ja põhikoolis käinud nõukaaegses koolis. Olen olnud olude sunnil oktoobrilaps ja pioneer. Ajad hakkasid muutuma siis, kui mina läksin Tallinnasse kõrgkooli. Sellest segadusest, mis Eestis valitses 80ndate lõpus ja 90ndate alguses, sündis iseseisev riik. See on minu teadliku elu kõige suurem ime. Kui ma sõidan koju ja sinimustvalge lipp lehvib maja küljes, siis see võtab mul iga kord hinge kinni.

Kui jätame teenetemärgid kõrvale, siis mida Te ise peate oma kõige suuremaks saavutuseks.

Minu elu kõige suurem saavutus on minu poeg. Ükskõik mida saavutada, ükskõik millist tööd teha või ükskõik millisesse mäkke ronida, ükskõik milline kõrgus võtta. See, et sul on kodu, sul on perekond, sul on lähedased kellega sul on rõõm kokku saada igal õhtul, üle kuu või harvemini.

Te olete alates 2005. aastast töötanud Kuressaare Teatri juhina.  Kuidas Te teatrijuhiks saite?

Ma tulin siia tööle 2005. aasta päris lõpus. Ma olin töötanud teatris näitlejana juba 15 aastat – Ugalas ja Endlas. Me tegime ühe seltskonnaga juhtimiskoolitusi, ühtäkki aru saades, et tegelikult juhtumine ei olegi raketiteadus. Ilmselt ma tahtsin midagi muud teha. Ma kuidagi olin selle 15 aastaga teatris nii ummikusse jooksnud. Tundus, et ma ei oska laval mängida – kõik teised mängivad jube hästi ja mina ei oska enam mitte midagi teha. Siia juurde ka see, et mul oli üks vigastus, mis ma tennist mängides sain ning seetõttu ma olin hästi palju suvel Saaremaal. Ma olen ju saarlane, Saaremaalt pärit. Ja siis ühtäkki oli see tunne, et ma tahangi siia jääda. Kõikidest asjadest kokku saigi see, et nii läks.

Kuidas Te näitlejaks õppima otsustasite minna?

Mul oli väga palju soove. Ma tahtsin minna õppima ajakirjandust, tahtsin minna õppima Tartu Ülikooli ajalugu. Mu suguvõsas on palju õpetajaid. Minu vanaemad-vanaisad, tädid- kõik olid veendunud, et minust saab õpetaja. Tol ajal oli niimoodi, et lavakasse olid sisseastumiseksamid kõige varem. Lavakunstikoolis olid eelvoorud talvel ja kevadel.  Käisin seal eelvoorudes ja mulle tuli kiri, et me soovitame teil tulla sisseastumiseksamitele. Ossa raks, see oli selline tunne, et ma vist olen seal koolis sees juba. Katsed tegin ära ja saingi sisse. Kui ma ei oleks saanud, siis ma kindlasti ei kuulu nende hulka, kes oleks läinud uuesti proovima. Ma arvan, et siis ma oleksin läinud Tartusse. Mida täpselt õppima, seda ma ei tea.

Milline näeb välja Teie tavaline tööpäev? Mis on Teie ülesanded?

Igapäevaselt on selline, et ma tõusen vara. Olen kuskil kaheksa ajal teatris ja kontoris teisi inimesi veel siis ei ole. See on hommikul selline vaikne mõnus aeg.

Minu töö on see, et on inimesed, kes siin majas töötavad ja on maja, mida tuleb hallata. Ülesandeid on seinast seina. Kui sa teed oma tööd südamega, siis sa töötad ikka 24/7.

Kuidas Te end tööl motiveerituna hoiate?

See ongi tegelikult kõige suurem küsimus, et kuidas sellist särtsu ja särakat alles hoida. Minu jaoks on see, et ma olen mänginud. Laval käimine on nii võimas kogemus. Kui on hea lavastus, mida mängida ja kui on hea partner ning kui publik võtab selle lavastuse vastu. Sellest sünnib nii võimas sünergia ja see kuidas see mind täidab, on minu antidepressant.

Mu töö on mitmeplaaniline.  Väga toredad on olnud sellised hetked, et ma täidan oma exceli tabeleid ja siis sõidan võttele, kus on hoopis teine olustik. Hoopis teised inimesed, teised jutud, teine keskkond ja see aitab alati. Vanematel inimestel on ütlus, ühe tööga puhkad teisest. See on tegelikult see, mis mind on hoidnud. See ei pruugi lihtne olla, aga see erutab ja  hoiab motivatsiooni.

Mis teeb heast lavastusest hea lavastuse?

Mingi taju tekib kindlasti teatris olles. Valemit anda ei ole. Lõppkokkuvõttes on see käsitööoskus. Alati ei sünni seda imet. Kui seda oskaks keegi seletada, siis oleks kõik kuldmunad, mis teatris tuleks.

Mille järgi valitakse lavastusi, mida teatris mängitakse ja mis puhul need eemaldatakse repertuaarist?

Hästi erinevad põhjused võivad olla. Üks asi on see, mis tundub, et mida teater praegusel hetkel vajab. Väga palju võib selles mängukavas või tekstide valikus mängida rolli aeg, kus me oleme. Aasta tagasi algas sõda. Kindlasti muutis see paljude teatrite repertuaari, et võib-olla mõned asjad, mis oleks tahtnud repertuaari võtta tundusid sel hetkel mitte kohased olevat. See on nagu pusle, mida tuleb laduda. Lavastused lähevad mängukavast maha, kui ei ole publikut või siis teatri juhtkond arvab, et uued tükid tulevad peale ja vanad lähevad maha.

Mis etendusi Kuressaare publik armastab vaatamas käia?

Seda ma võin küll öelda, et Kuressaare publik armastab kindlat kaubamärki. Kui tuleb Eesti Draamateater, siis ei vaadata, mida nad mängivad vaid ostetakse kõik piletid kohe ära. See on küll üks asi, mida usaldatakse, et kui tuleb suur teater, siis nad kindlasti teevad head asja. Aga sellist tagasisidet oleme ka saanud, et näed suur teater mängis, aga üldse ei olnud nii hea.

Mis on Teie enda lemmik roll, mida olete mänginud? 

Ma ei oska isegi mingisugust edetabelit välja tuua. Kuressaare Teatris üks minu lemmikrollidest oli lavastuses ,,Rääkivad kivid’’, mida me mängisime suvel sadamaaidas. Tiit Palu lavastas ja  koosnes monoloogidest. See oli hästi tore lavastus, mulle väga meeldis seda mängida. Sel sügisel mängisime Ameerikas Andrus Kivirähki näidendit, mille põhjal tegi Aare Toikka lavastuse ,,Alias’’, kus me mängisime koos Merle Palmistega. Lugu rääkis kahest klassiõest, kes üle 30 aasta kokku saavad.

Te olete mänginud nii teatrilavadel kui ka seriaalides. Kummas Te eelistate mängida?

Ikka teatris. Seriaal on kino. Ma ei valda seda meediumit, aga see on huvitav maailm. Ma mängisin aastaid Toomas Kirsi seriaalis ja ma olen selle võimaluse eest tänulik.

Kui tihti Te ise teatris käite?

Ma ei ole väga sage teatris käia. Mul ei ole ka mingisugust hoiakut, et ma töötan teatris, ei käi teatris.

Mis žanri Teile meeldib teatris vaatamas käia?

Kõike. Ma ei tee endale piiranguid, ma vaatan kõike.

Mis žanri Teile mängida meeldib?

Ka kõike. Loomulikult määrab tekst ja näidend, mida ma tegema hakkan. Ja väga palju muidugi määrab, kes on lavastaja, kes on partnerid. Žanr ei ole üldse see, mille järgi otsustada.

Mis on Teie arvates kõige põnevam ruum teatris?

Lava. Ma arvan, et teatud ruumid kannavad endas lugu. Ruum salvestab helisid, inimesi, hetki. See kõik jääb kuhugi alles. Laval on elatud nii palju elusid. Teater on ju tegelikult elu kvintessents, ta on nagu kontsentraat. Kui palju armastust, kui palju pisaraid, kui palju dramaatilisi asju – see kõik kontsentreerub laval. Vahel õhtuti, kui ma lähen koju, olen siin majas viimane ja ma lähen üle lava. Mul ei ole mingisugust rituaali, aga hetkeks jään vait ja kuulan. Lava on võimas ruum.

Kuressaare Teatri lavatorn hakkab tuulte ja tormidega mingisugust kummalist atmosfääri laval looma. Räägitakse, et selles majas kummitab. Need seinad on vanad, maja ise on uus. Ma üksinda pikalt näiteks keldrikorrusele ei taha jääda. Aga kummitus ei ole halb.

Kuidas Te Kuressaare Teatrit kirjeldaksite?

Eesti teatrimaastikul on Kuressaare teater ikkagi noor teater. Samas kui mõelda selle peale, et Estonia Selts ja Vanemuise Selts asutati 1865 aastal, siis Kuressaare Eesti Selts asutati 1886. Kusjuures juba esimesed kokkusaamised olid aastal 1817. Selles mõttes on meie kultuurilugu teiste teatritega sama pikk. Aga 1951 väiketeatrid Eestis likvideeriti. Kuressaare teater on seega noor teater, aga ta on Eesti teatrimaastikul ja ei kao siit mitte kuskile.

Kas Te soovite midagi lõppu lisada?

Kui mina läksin Ugala teatrisse, siis seal mängiti sellist lavastust nagu ,,Armastus kolme apelsini vastu’’. Seal oli üks tegelane, kelle nimi oli Pantalone ja keda mängis Elmo Nüganen. Pantalone ütles: ,,Kui teil muud midagi teha ei ole, siis tulge ikka teatrisse’’.

Categories
Õpetaja

Koolijuht mandrilt, kes on kimpus Õ-tähega

Uudishimu on Ivo Visaku toonud Saaremaa gümnaasiumi direktoriks. Enne Saaremaale kandideerimist töötas ta produtsendina disainifirmas Velvet, kuid mis parata –  tema hinge on sisse kirjutatud haridusega tegelemine ja nii see varemgi õpetajana töötanud meest tagasi kutsus. Visak ise leiab, et mitte kusagilt ei leidu selliseid eduelamusi, mida sa saad kogeda haridusvaldkonnas.

Juba koolis aitas ta kaasõpilasi ajaloos ja muudes humanitaarainetes järje peale. Seega justkui sündinud õpetaja. Suurem huvi haridusvaldkonna vastu tekkis Visakul Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas õppides, kui ta lõi kaasa üliõpilasseltsis ja paljudes MTÜdes, millest mõnda ta ka juhtis. Kuna need kõik lõppkokkuvõttes läksid otsapidi haridusvaldkonda sisse, siis see teema hakkaski teda rohkem huvitama ja pärast bakalaureusedimplomi läks Tallinnas õpetajana tööle. Haridusteed jätkas ka ise, omandades Eesti Kunstiakadeemias kunstiõpetaja magristrikraadi.

Visaku tundides on näha, et ta tunneb oma materjali ja kui konspekteerides on mahti õpetaja poole vaadata, on ka näha, et õpetaja ise naudib oma ainet.

Õpilane Oliver Oolup kirjeldab Visaku maailmausundite tundi väga huvitavana. Sai nalja ja oli põnev, aga samas pidi kindla peale õppima, sest tegemist oli ikkagi koolijuhi tunniga. Sisemist motivatsiooni õppida jätkus, sest oli näha kuidas õpetaja näeb ka ise vaeva.

Nii õpilastes kui ka õpetajates hindabki Visak kõige rohkem töökust, kuna isegi kui sulle on antud anne ja sa ei tee sellega midagi, siis sa ka ei saavuta midagi. Ilma tööd tegemata ja vaeva nägemata ei saagi tema sõnul kuhugi jõuda. Kõige rohkem motivatsiooni saabki koolijuht õpilaste ja õpetajate õnnestumistest.

Raske direktori töö kõrval on Visakul säilinud omapärane huumor. Näiteks selle asemel, et õpilaste töid ära parandada, näitab ta selle mitte tegemisest meeme. Tema naergi on lausa nakkav.

@pedagoogidemeemed

“Ivol on harjumus keset vestlus sageli minna ükskõik mis teema juurde, mis tal parasjagu pähe vilksatab. Näiteks liikus kord meie vestlus teklite valmistamisest kuidagi geneetika ja Godwin’i seaduseni. Vahest ta katkestab ennast ja pärib, kuidas me oma vestlusega siia jõudsime. Mu vastus on alati sama, “Sina ise hakkasid ju sellest rääkima!”, kirjeldab Visakut õpilasesinduse juht Helis Luks.

Visak võib küll olla Tartus sündinud ja kasvanud, kuid ka ta temas võib peidus olla saarlane. Õpetaja Piret Tänav mainib, et Visak oli kunagi õpetajatele rääkinud kuidas lapsena oli ta pidanud logopeedi juures käima, kuna ta ei suutnud õ-l ja ö-l vahet teha. Tundub, et logopeedi töö oli asjata, arvestades seda, millisele saarele Visak jõudnud on.

Koolijuht on ka suur maiasmokk. Kui tema enda mentorgrupis on kellegil sünnipäev, siis saab tihtipeale ikka kuidagi ära mainitud, et Visakule magus meeldib. Magusaarmastus pole märkamata jäänud ka  Helis Luksile “Esimesel aastal Saaremaa gümnaasiumis olin sattunud olukorda, kus pidin distantsõppe ajal koolis olema, sest mul puudus tarkvara ja koolist laenutatud arvuti ei töötanud. Kui tunnid lõppesid, astus Visak õpilasesinduse ruumi ja ulatas minu poole kausi, milles olid küpsised. Ta küsis kiiruga : “Kas sa küpsist soovid? Ei soovi? Äkki ikka tahad? Või ei taha? Võib-olla ikka ühe võtad? Ei? No kui ei soovi, siis ei saa ka!” ja võttis küpsised endaga kaasa ning läks minema. See kõik juhtus väga kiiresti. Pärast tema lahkumist hakkasin ma südamest naerma, kuni sellest pisarad silma tulid. Ta soovis neid küpsiseid arvatavasti rohkem kui mina.”

Kui küsida koolijuhi käest, mida ta tänapäeva noortest arvab, siis ta leiab, et noorus ei ole hukas ja see on üleüldiselt aegunud ütlus. Kindlasti on praeguste noorte generatsioonil omad puudused, kuid puudused on olnud ka varasematel põlvkondadel. Ja kuigi direktor on ka ise veel pigem noor, siis nagu teda on tsiteeritud: “Maailm ei ole valmis selleks, et koolijuht tik-toki tantse tantsiks.”

Kui Visak ükskord Saaremaa Gümnaasiumi koolijuhi rolli kellegile edasi annab, loodab ta olla loonud kooli, mille üle saarlased saavad uhked olla. Tema jaoks pole mitte oluline luua Eesti parimat kooli, vaid Eestile parim kool.

Categories
Arvamus

EKSPERIMENT: Ujumine jääaugus toob mugavustsoonist välja

Vabatahtlikult jääauku ronimine on saamas eestlaste rahvuslikuks harrastuseks. Saaremaa gümnaasiumiski on neid, kes heal meelel torkivalt külma vette ronivad.

Jaanuarikuu lõpp pole kaugel. Seega südatalv. Keskpäeva paiku on õues paar miinuskraadi ning puhub eriti kõle tuul, mistõttu on ainüksi õues olemine üpriski ebameeldiv tegevus. Iga normaalne inimene tahaks sellise ilmaga pigem olla toas soojas.

Titerannas külma tuule käes olles hakkab isegi sooja jopega külm ning peas hakkavad ringi käima mõtted, et kas ma üldse tahan miinuskraadidega vette minna.

Aga minema peab. Võtnud riided seljast, hakkab õues tuule käes lausa ebamugav. Keha väriseb ja hambad plagisevad, kui astun sadama kai redelist jääkülma vee suunas.

Varsti puudutan jalgadega vett, hingamine ja pulss kiirenevad, aga tuleb jätkata – tagasiteed enam ei ole. Olengi vees ja  tunnen, et keha on šokis, aga olen veel elus ja teadvusel.

Regulaarsetele talisuplejatele jääauku minek sellist šokki kaasa ei too, kuid positiivse kogemuse annab. Samas tuleb külma veega olla ettevaatlik.

Laur Palijenko alustas talisuplust kaks aastat tagasi, kui õde ta kord karastama kutsus. Alguses oli see traditsiooniks vaid aastavahetusel või vabariigi aastapäevadel, kuid mida aeg edasi seda tihedamini Laur jääkülmas vees käima hakkas.

Lisaks teeb külmas vees suplemine hiljem meeleolu kõvasti paremaks ning üleüldiselt on stressirohked olukorrad talutavamad, sest oskad enda mõistust juba eelnevate kogemuste põhjal rohkem valitseda.

Laur Palijenko

“Veidike ekstreemsemad tegevused mulle ka istuvad,” räägib Laur. Cariina Latkin, kes on talisuplust harrastanud juba kolm aastat, tõdeb, et tänavu ei ole ta väga tihti jääauku jõudnud, kuigi varasemalt on jõudnud ta käia jääaugus lausa mitu korda nädalas. Tahaks paarist korrast kuus rohkem, aga kiire elutempo seab omad piirid.

Laur märgib, et iseenesest ei ole talisuplus väga aeganõudev tegevus.  “Heal juhul võtab kogu protsess umbes 20 minutit,” selgitab ta. Selle aja leiaks tema sõnul iga päev, kuid Laur eelistab kuulata enesetunnet ja supelda siis kui keha seda nõuab.

Pärast talisuplusharrastusega alustamist on Lauri sõnul külma lihtsam taluda, nii jääaugus kui ka tavaelus. “Lisaks teeb külmas vees suplemine hiljem meeleolu kõvasti paremaks ning üleüldiselt on stressirohked olukorrad talutavamad, sest oskad enda mõistust juba eelnevate kogemuste põhjal rohkem valitseda,” ütleb Laur.

Cariina lisab ka omalt poolt, et  tänu talisuplus harrastusele naudib ta rohkem mugavustsoonist välja tulemist ning on hakanud seda tunnet otsima ka teistest tegevustest.

Uutele jääauku tulijatele soovitavad nii Laur kui ka Cariina võtta kaasa kaaslane, et oleks kedagi, kes aitaks nii moraalselt kui ka füüsiliselt, kui peaks olukord seda nõudma. Cariina soovitab kaaslaseta alustajatel käia näiteks ühisujumistel, mis toimuvad näiteks jõulude, uue aasta või vabariigi aastapäeva paiku.

Samuti väidavad mõlemad, et esimene kord talisuplema minnes peaks asja rahulikult ja keha sisetunde järgi. “Soovitaksin vees olles kella mitte jälgida, vaid nautida seda tunnet ning olla vees nii kaua, kui tunde järgi mõnus on,” ütleb Cariina.

Enne taliujumist soovitab Laur alustada kas külma dušši või vanniga, sest üldjuhul on vee alt välja tulles tuba soe ja vee temperatuuri saab ise vastavalt vajadusele reguleerida. “Jälgid oma hingamist ja teadvustad, et esmamuljel hirmus külm on tegelikult talutav ja mängu osa,” tõdeb Laur.

Talisupluse suurimaks teeneks peavad mitmed teadlased selle võimet tugevdada immuunsust, see tähendab näiteks seda, et talisupluse pidevad harrastajad haigestuvad vähem ülemiste hingamisteede haigustesse nagu nohu ja köha. Samuti on uuringud näitanud talisupluse head mõju südame- ja veresoonkonnale ning üldisele vaimsele tervisele.

Talvel suplemise ohtudeks on enamasti peetud järsust temperatuurimuutusest tingitud eluohtlike situatsioone, mis halvimal korral võivad lõppeda krampide või isegi südame seiskumisega.

Selleks, et talisuplusega tegeleda, ei pea Kuressaares maksma sentigi, aga tõsistele fanaatikutele on olemas Kuressaare T-klubi, mille peamiseks tegutsemispaigaks on Kuressaare Supelrand, rahvasuus tuntud ka kui „titerand“. Viimases paigas on talve läbi võimalus jääaugus ennast karastada.

Categories
Poolt ja vastu

Poolt ja vastu: koolitunnis väitlemine soodustab laste aktiivset osavõttu tundides

Rubriigis „Poolt ja vastu“ arutlevad Saaremaa gümnaasiumi väitlejad igas numbris erineva küsimuse üle.

POOLT

Thomas Hendrik Liiv

Tundides väitlemine on hea viis, kuidas arendada kriitilist mõtlemist ning argumenteerimisvõimet, aga läbi väitluse on ka võimalik muuta koolitunde interaktiivsemaks ning soodustada laste aktiivset osavõttu tundidest.

Väitlus on tohutut aktiivsust nõudev tegevus, kuna ettevalmistusprotsessi ajal peab kogu aeg oma tiimiga koostööd tegema ning mõttega kaasas olema, et tuleksid võimalikult head ideed ja  tekiksid pädevad seletused. Väitluse käigus peab kogu aeg aktiivselt väitluse käiku jälgima, et kõike öeldut tähele panna ja siis vastaste argumente ümber lükata. Sellest vaatenurgast tundub väitlus nagu väga suurt pingutust nõudev tegevus, mistõttu on selle jaoks justkui raske leida tahtejõudu. Väitlus on aga oma loomuselt võistluslik tegevus. Ka poliitiliste debattide eesmärk on jõuda parema maailmavaate osas konsensuseni, et selle järgi edasi tegutseda. Õpilaste jaoks on võistlusmoment ning võiduhimu väga suured motivaatorid, tänu millele on õpilastel põhjus väitlusest ning selle ettevalmistusest aktiivselt osa võtta.

Väitluse käigus lahatakse isegi väga spetsiifilisi nüansse vastava teema kohta (oleneb loomulikult väitluse tasemest), mis võivad tekitada mitmeid eriarvamusi klassis. Nendest saavad omakorda tekkida huvitavad arutelud, mille käigus saab iga õpilane oma arvamust avaldada. Võivad kujuneda lihtsalt mõtisklused ja edasiviivad vestlused teema kohta, aga võivad ka täitsa vaidlused tekkida, mis võib veelgi huvitavam olla. Igale inimesele meeldib oma arvamust avaldada ning kuna väitluseks ettevalmistamine arendab kriitilist mõtlemist ning argumenteerimist nagu mainitud, siis kõik õpilased oskavad veidi paremini oma mõtet argumentatiivselt välja tuua, mistõttu julgevad tõenäolisemalt arutelu käigus sõna ka võtta.

Väitluse efektiivne kasutamine eeldab aga köitvat ning kallutuseta teemat, väitlemise võimalust võimalikult paljudele ning pädevaid kohtunikke, et ka võitja saaks välja kuulutada. Halvasti läbi viidud väitlus tekitab aga vastupidise olukorra – lapsed ei näe ettevalmistusega vaeva, väitlevad ülejala ning arutelukohta ei teki.

VASTU

Emeli Pikner

Teoorias kõlab väitlemine tõesti kasuliku vahendina, et rakendada tunnis õpilaste tähelepanu ja osalust, seda jaatuse poolt eelmainitud argumentide põhjal. Ent siinkohal tuleb vaadata otsa reaalsusele – kas kõik õpilased on päriselt nõus väitlusest aktiivselt osa võtma ning kui palju kasu on üldse koolitunnis väitlemisest?

Tulemusliku väitluse läbiviimine kolmekümne inimesega klassiruumis on üsnagi keeruline. Tihtipeale söödetakse õpilastele argumendi ülesehitus ette ning arvatakse, et nad suudavad tiimides umbes paarikümne minutiga kolm sidusat argumenti välja mõelda, isegi kui nad ei ole varasemalt argumendi koostamisest midagi kuulnud.
Väitluse teeb ka raskemaks asjaolu, et enamasti moodustatakse suvalised tiimid, kuhu satuvad erineva esinemisjulguse, viitsimise ja tahtmisega inimesed. Sellises grupis on raske teha koostööd, kui mõni on antud teemast rohkem huvitatud ja teadlikum ning seega kandub enamus töö üksikute isikute õlule ja osa klassist ei vaevu vaeva nägema. Kui rääkida argumentide ettekandmisest, siis tavaliselt saadetakse klassi ette inimesed, kes a) niikuinii võtavad juba tunnist aktiivselt osa ja on harjunud klassi ees esinema või b) õpilased, kellele on mingi tekst paberile ette kirjutatud, mida tuimalt maha loetakse. Kuigi klassis väitlemine võib osutuda vägagi lõbusaks, siis selline olukord, kus klassi ette saadetakse tiimist väitlema alati samad inimesed, ei soodusta kuidagi õpilaste aktiivsuse tõstmist. Kui siis ainult mõne üksiku, ent tõenäoliselt mitte klassi kui terviku (samas oleneb, milline on klassi koosseis).

Kõigi õpilaste väitlema sundimine heidutab õpilasi sellest osa võtma ning võib neid isegi väitlusest eemale lükata. Mõne jaoks võib väitlemine olla pigem negatiivne kogemus: peljatakse klassi ees debateerida või tuntakse, et teised on niikuinii paremad, seega pingutusel ei ole mõtet. Kui õpilasi surutakse pidevalt väitlema ning mingi osa klassist näeb seda kui tüütu koormana, ei ole neil eriti motivatsiooni südikalt kaasa lüüa. Nõustun, et kriitiline mõtlemine ja oma arvamuse argumenteeritud põhjendamine on eluks vajalikud oskused. Kuid on ka muid viise, kuidas neid arendada kui kõigi õpilaste väitlema panemine, kellest suurel osal ei ole huvi sellest aktiivselt osa võtta.

Kui tahetakse koolitunnis väitlemisega maksimaalselt õpilaste aktiivsust tõsta, tuleks alustada argumenteerivate harjutustega juba varasemas kooliastmes, et vältida eelmainitud olukorda, kus õpilased puutuvad esimest korda kokku argumendi ülesehitusega ning pannakse koheselt klassi ette pukki. Ent seevastu on alati võimalik väidelda väitlusklubis, mis on kasulikum kolmel järgneval põhjusel: esiteks on seal vähem inimesi kui klassis, seega saavad kõik enamasti väitlusest osa võtta, mitte olla kõigest pealtvaatajad; teiseks on õpilased kokku tulnud eesmärgiga väidelda ning on nõus selle nimel võrdselt pingutama; kolmandaks ei ole tegu sunniviisilise tegevusega, seega on õpilased entusiastlikumad väitlusest osa võtma.

Categories
Raamatusoovitus

Manni raamatusoovitus: Umberto Eco “Roosi nimi”

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Umberto Eco, Tartu Ülikooli audoktor, oli Itaalia semiootik, esseist, medievalist ja nipet-näpet veel kamaluga peale. Peale “Roosi nime” (tlk Merike Pau) teab maailm hästi ka tema teist romaani, “Foucault’ pendel”.

Oligi aeg pärast kerget krimkat jälle üks tõsine tükk kätte võtta. Pea viissada lehekülge väikest ja tihedat teksti lennutab lugeja sellisesse maailma, kus suurem jagu meist end päris kodus kohe kindlasti ei tunne. Ma olen ikka arvanud, et semiootikud on ühed hullumeelse lugemuse ja kolossaalsete teadmistega inimesed, kes oskavad luua seoseid ka kõige killustatumas kontekstis. Tundub, nagu oleks Eco kõik oma teadmised korraga “Roosi nimesse” välja valanud, sest lihtne see lugemine pole ja ma pole juba ammu raamatut lugedes tunnetanud, kui vähesed mu teadmised ilmselt on. Mitte et see minu enesesseusku kuidagi mõra löönud oleks, aga tekst on lihtsalt nii überintellektuaalne, et ükski muul alal töötav või tegutsev inimene ei saagi endale lubada sellist faktide ja nimede pillutamist paremale ja vasakule ja mõlemale poole üle õla ka.

Heitsin peale Juri Lotmani järelsõna veel paar kiiret pilku teistele tekstidele, mis “Roosi nimest” rääkisid, ja vähemalt ühes asjas on nad kõik ühte meelt – seda raamatut on võimalik lugeda ja vaadelda vähemalt kolmel erineval moel. Esiteks hakkab silma kõige ilmsem liin ehk krimiromaan. Keskaegses Itaalias lahendab üks nutikas frantsiskaanlasest munk oma noviitsist abilisega abti palvel surmajuhtumit, mis kasvab üle terveks mõrvade ahelaks. Lotman näeb siin kõvasti seoseid Sherlock Holmesiga, alustades sellest, et nutikas munk William on ometigi inglane, kohe loo alguses näitab ta deduktiivmeetodil loo tuletamise oskust ja pealegi võib noviits Adsos näha klassikalist Watsonit. Samas tõdeb isegi Lotman, et lõpuni välja need paralleelid ei lähe, kuna William jõuab igale poole natukene liiga hilja ja isegi lõpplahendus ei ole nii rahuldustpakkuv nagu Holmesi lugudes. Sest tegelikult ei võida mitte keegi.

Teiseks on “Roosi nime” võimalik lugeda ajaloolise romaanina, kuna tegevus toimub ikkagi keskaegses Itaalias ja kindlasti annab see mingi ülevaate esiteks elus mungakloostris, aga ka kogu keisri ja Avignoni paavsti vahelisest vägikaikaveost, kuulda saab inkvisitsioonist oma nõidade ja ketseritega ja nii edasi.

Ning kolmandaks on see loetav – üllatus küll – semiootilise romaanina, kus sümboleid sajab uksest ja aknast. Kesksel kohal on raamatus labürindi motiiv ja kui William ja Adso pusivad füüsilises raamatukogulabürindis, siis ausalt öeldes on selle raamatu lugemine samamoodi võrreldav labürindiga. Eks ta ajab pea segamini küll, infot on nii tohutult palju, et seda pole sugugi kerge seedida ja mõista, mis nüüd on taustainfo ja mis tegelikult tegevusliinide seisukohast oluline on.

Ah jaa, see pealkiri. Vehkisin siinkohal sisse teksti Vanemuise “Roosi nime” lavastuse lehelt.

Eco ise on öelnud, et valis romaani pealkirja suuresti juhuslikult ja motiiviks oli nimelt pealkirja avatus võimalikult paljudele tõlgendustele, sest roos produtseerib sedavõrd suurel hulgal erinevaid tähendusi, et on muutunud peaaegu tähendustühiseks. Eco toob ka rea näiteid: Dante müstiline roos ja Go, lovely Rose, Rooside sõda, O Rose thou art sick, Too Many Rings Around Rosie, “teise nimega roos”, “roos on roos on roos on roos”, roosiristlased. Romaani esialgne, nn tööpealkiri oli “Mõrvaklooster”, mis jäi kõrvale põhjusel, et see valmistaks pettumuse lugejatele, kes loodavad eest leida pelgalt ajaviitelist kriminaalromaani.

Vanemuise etendust mängiti Toomkiriku varemetes, mis sümboolselt oma raamatukogutaustaga on ilmselt parim koht, kus seda Eestis üldse mängida on.

Selle pika jutuga tahtsin ma ilmselt jõuda sinna, et see ei ole raamat nendele, kelle jaoks on tähtis, et raamatu faabula oleks pidevalt põnev ja kogu aeg lahenduse poole liiguks, ükskõik millised keerdkäigud sinna vahele ka ei satuks. Sellistele inimestele soovitan ma pigem Molay “Seitsmendat naist”, sest seal ausõna kogu aeg juhtub. Aga inimestele nagu mina, kellele meeldib lugeda esseelaadseid mõlgutusi tegevuse vahele, võib see sobida küll. Kindlasti tuleb võtta aega ja ilmselt ikkagi mitte sukelduda sellesse kui kriminaalromaani, kuna pool raamatut räägib hoopis millestki muust.